Pea kaks kuud ja ei ridagi. Aga Armin Kõomäe romaani “Taevast” leitud mõte lohutab ja ka inspireerib, sest edasi läheb see nii.

” Õppige ootama, ärge usaldage oma pessimistlikku sisehäält, hoiduge paanikast, lõpetage rapsimine, tegelege oma vabakutselise äriga ja jätke lahenduste otsimine teadusele. Nõnda kõneles projektijuht. Kõigile ja ei kellelegi.”

Mis on mahtunud kahe kuu sisse? Lennureis läbi Helsingi Veneetsiasse, mitu bussi- ja rongisõitu Tartusse, lugematuid sõite Kolga-Tallinna vahele, poeskäike autoga Loksa ja Kuusalu Coopi, rattaga ja jalgsi männimetsa ja koju tagasi. Ja õnneks pole kaotanud oma identiteeti:) vastupidiselt romaani peategelasele.

Eile õhtul sõitsin rongiga Tartust Kehrasse ja lugesid raamatut, mille peategevus on liikumine ühest punktist teise. Väga huvitav oli just see, et olin ka ise teel ning seetõttu läks lugemine korda, hakkad märkama ümbritsevat nagu kirjanik. Imelik tunne oli igal juhul. Ka mured, mis autoril romaani pikitud, on sügavamad ja ei jäta sugugi lugejat külmaks. Äkki peakski mõnd raamatut lugema seal, kus selle tegevus:)

Jah, ka aastaajaliselt on suvest sügis saanud, kuid uskumatu küll, et mardipäeval on veel aias mul peiu- ja saialilled. Kas kliima soojenemine? Ei tea. Äkki lihtsalt imelik aasta.

Jah, nüüd on kirjutatud natuke. Kõigile ja ei kellelegi…

Igal juhul tasub osta lennupilet ja Kõomäe viimast romaani lugeda:)