Oled eriline! Kellele meist pole seda öeldud? Kellele see ei meeldiks?

Aga vat kui oledki eriline, vat siis! Või mis hetkel see eriline sinus välja tuleb või mis hetkel teised seda tajuvad.

Aga kui juba nii on sulle öeldud ja ise ka tunned, siis tuleb edasi minna. Kindlalt ja kahtlused maha jätta, kahtlused peita. Aga kui need kahtlused ikka peale tulevad, siis tuleb neid peita, kes joomisega, kes mittemidagitegemisega, kes loobumisega.

Ja nii me kasvame ja on täiesti loomulik, et elu teises pooles pead ehmatusega ütlema, et hakkan alles nüüd aru saama, et olen poisike. Kõigile teistele on kohale jõudnud, mina alles nüüd (m)ärkan. Ja kes seda mulle nina peale hõõrub?! MINU TEINE MINA. Mina oled sina ja sina oled mina…

Tol hetkel peaks leidma jõudu ja tunnistama, et lõin puusse (eesti keeles ehk panin puusse ehk panin mööda) ja siis leidma jõu, et minna pilvedele käima.

PUUSSELÖÖJA JA PILVISKÄIJA – ühe indiaanlase lugu, elu lugu Saueaugu Teatritalus annab vaatajale võimaluse kohtuda oma minaga. Selle loo juures olen kuulnud (ise ka justkui leidnud mingeid sama) vabandusi, et jah, ega me kõike mõista, et nii teine kultuur, see indiaani värk kõik ikka kauge. Aga ei ole. Mis vahet seal on, kus sünnid – elu tuleb ikka elada ja sellesse mahub igasugust – nii seda, mille unustame, mida tahaks unustada ja mida ei unusta. Selles on pöördeid. Selles on kära ja vaikust, selles on ahvilikku rõõmu ja selles on pikaliviskamist, et rahus puhata. Selles on meeleharjutusi, mõtlust… nii et ämber saab vett täis.

Aitäh, Robi! Aitäh Vimme Susi, Richard, Meelis! Aitäh, Joosep, Marion, Priidu, Kaisa, Madis Martin! Aitäh, Margusele, et see talu on ja et sinna saavad tulla verinoored tegijad. Kummardus.