Tere, Hele!

Sõber Ebe kinkis piletid esmaspäevasele etendusele “Alguses oli laul”. Emakeeleõpetajana läksin sinna mitte mingisuguste ootustega, pigem isegi ehk natuke nii, et no jah, näen nüüd kordavat koolitundi, aga kingitud hobuse suhu ju ei vaata:) 

Ühesõnaga ootused olid pigem üleolevad. Eks I vaatus oligi nii, ainult sinu laul seal ülevalt lummas (oleks isegi seda ilma saateta tahtnud kuulata). Samas oli etenduse I pool puhas ja oli tunda, et peate lugu sellest, mida ette kannate ja see andis ootuse II vaatuseks. Olin natuke põnevil ka, et mis faktid ja lood on Paavo Piik noppinud, sest valikut rohkem kui algussajandid võimaldasid. Kuni Underi jõululuuletuseni oli etendus nagu etendus ikka. Enne su luuletuse lugemist olid natuke posti taga, nägin, et jäid sinna ja kuidagi keskendusid. Ja siis tulid sealt tagant välja ja  hakkasid lugema…

Aitäh

Mu käsivartele tuleb isegi kaks päeva hiljem kananahk. See on kõige siiram ja vahetum, hingeminevam, mida ma kunagi eales olen luuletuse lugemisest saanud (oh kui palju Tähetunde ja Tuulelapsi olnud!), aga nüüd sina ja Under ja see miskit.

Aitäh.

Lisaks tahan tänada ka Egon Nuterit, palun tervitage teda. Terve etenduse vedas vaatajat ninapidi: oli selline papp ja papi ja istus siis, kui teie, noored, laulsite. Aga näed siis, üllatus ja veel missugune. Sügavusega ja päris tundega.

Aitäh. 

Ilusat aega ja kena jätku. 

Terje 

PS! Sõbraga arutasime, et meie vabariigi aastapäeva kontsert on ära olnud. Kiitus ja tänu kogu trupile.