Päris lugemine

Oled eriline! Kellele meist pole seda öeldud? Kellele see ei meeldiks?

Aga vat kui oledki eriline, vat siis! Või mis hetkel see eriline sinus välja tuleb või mis hetkel teised seda tajuvad.

Aga kui juba nii on sulle öeldud ja ise ka tunned, siis tuleb edasi minna. Kindlalt ja kahtlused maha jätta, kahtlused peita. Aga kui need kahtlused ikka peale tulevad, siis tuleb neid peita, kes joomisega, kes mittemidagitegemisega, kes loobumisega.

Ja nii me kasvame ja on täiesti loomulik, et elu teises pooles pead ehmatusega ütlema, et hakkan alles nüüd aru saama, et olen poisike. Kõigile teistele on kohale jõudnud, mina alles nüüd (m)ärkan. Ja kes seda mulle nina peale hõõrub?! MINU TEINE MINA. Mina oled sina ja sina oled mina…

Tol hetkel peaks leidma jõudu ja tunnistama, et lõin puusse (eesti keeles ehk panin puusse ehk panin mööda) ja siis leidma jõu, et minna pilvedele käima.

PUUSSELÖÖJA JA PILVISKÄIJA – ühe indiaanlase lugu, elu lugu Saueaugu Teatritalus annab vaatajale võimaluse kohtuda oma minaga. Selle loo juures olen kuulnud (ise ka justkui leidnud mingeid sama) vabandusi, et jah, ega me kõike mõista, et nii teine kultuur, see indiaani värk kõik ikka kauge. Aga ei ole. Mis vahet seal on, kus sünnid – elu tuleb ikka elada ja sellesse mahub igasugust – nii seda, mille unustame, mida tahaks unustada ja mida ei unusta. Selles on pöördeid. Selles on kära ja vaikust, selles on ahvilikku rõõmu ja selles on pikaliviskamist, et rahus puhata. Selles on meeleharjutusi, mõtlust… nii et ämber saab vett täis.

Aitäh, Robi! Aitäh Vimme Susi, Richard, Meelis! Aitäh, Joosep, Marion, Priidu, Kaisa, Madis Martin! Aitäh, Margusele, et see talu on ja et sinna saavad tulla verinoored tegijad. Kummardus.

Eile, s.o 12.aprillil oli ETVs 2023.aasta mängufilmi “Mo Mamma” esilinastus. Hilja õhtul muidugi! Head ja sügavad lood on ikka siis, kui tegelikult inimene magab. Õnneks oli see laupäeva õhtu… Jäin vaatama.

Puudutas hingekeeli ja tuletas meelde minu Mammat. Oi, kui palju aastaid sind enam pole! Terve igavik, ja kui hästi me ehk su järeltulijad hakkama saavad. Igaüks ikka omamoodi, aga saavad. Askeldavad ja rühmavad. Nii see eluke veereb … läheb äärmiselt filosoofiliseks, aga see film oligi teistsugune.

Hakkama saada kolme tegelasega, peaaegu ühe sündmuskohaga! Minimalism toob teravalt välja olulise: omavaheliste suhete pinged nii vanast ajast, mis hõõguvad ja hõõguvad ning ootavad vallandumist, aga ka hetkeolukorra. Ema ja tütre suhte, vanaema ja tütretütre suhte. Vahemärkusena: Elo Viidingu pühendusnovellide “Suurte hingede kannul” kogumik sobib väga selle filmiga paralleelseks lugemiseks. Oh, kuidas me ei märka oma tegemisi, reaktsioone ja ega räägi ka neist ja siis ühel hetkel ütleb tütar sulle miskit, mille kohta saad ainult vaikselt öelda, et seda pole olnud. Vaataja ei saagi aru, kas tõesti pole olnud või sa ei mäleta. Mine sa võta seda lapse fantaasiat! Lisaks see lapsevanema kohustus – see mure, et kas olen ikka hea ema, õigemini vanem, kas võimaldan kõigile hea olemist. Muudkui muretse ja muretse … ja kui oledki miskit head muretsenud, ei sobi see enam. No kas või uue ja moodsa eluaseme. Kui palju lastelaule on sellest, et ema, kui mina kord suureks saan, kingin siis… ja siis see laps saab suureks ja püüab miskit väga-väga suurt teha, aga see ei lähe korda lähedastele, antud filmis siis moodne kodu. Ning need reaktsioonid, kohati mustvalged. Aga nii on päris elus ka, armastusest vihkamiseni. Oh, neid lähisuhteid! Suudaks ainult jääda rahulikuks, tasakaalukaks, vot see oleks tase.

Jah, filmi lõputiitrite ajal oli mu sees segadus – ema, tütar, vanaema, tütar, ema, mamma, ema, mamma… Aga see oli meeldiv segadus:)

Ja veel! Eva Kolditsa, minu jaoks Eva Klemetsi emaroll oli isiklik. Armas Endla, su tütar on väga-väga tubli.

Tere, Hele!

Sõber Ebe kinkis piletid esmaspäevasele etendusele “Alguses oli laul”. Emakeeleõpetajana läksin sinna mitte mingisuguste ootustega, pigem isegi ehk natuke nii, et no jah, näen nüüd kordavat koolitundi, aga kingitud hobuse suhu ju ei vaata:) 

Ühesõnaga ootused olid pigem üleolevad. Eks I vaatus oligi nii, ainult sinu laul seal ülevalt lummas (oleks isegi seda ilma saateta tahtnud kuulata). Samas oli etenduse I pool puhas ja oli tunda, et peate lugu sellest, mida ette kannate ja see andis ootuse II vaatuseks. Olin natuke põnevil ka, et mis faktid ja lood on Paavo Piik noppinud, sest valikut rohkem kui algussajandid võimaldasid. Kuni Underi jõululuuletuseni oli etendus nagu etendus ikka. Enne su luuletuse lugemist olid natuke posti taga, nägin, et jäid sinna ja kuidagi keskendusid. Ja siis tulid sealt tagant välja ja  hakkasid lugema…

Aitäh

Mu käsivartele tuleb isegi kaks päeva hiljem kananahk. See on kõige siiram ja vahetum, hingeminevam, mida ma kunagi eales olen luuletuse lugemisest saanud (oh kui palju Tähetunde ja Tuulelapsi olnud!), aga nüüd sina ja Under ja see miskit.

Aitäh.

Lisaks tahan tänada ka Egon Nuterit, palun tervitage teda. Terve etenduse vedas vaatajat ninapidi: oli selline papp ja papi ja istus siis, kui teie, noored, laulsite. Aga näed siis, üllatus ja veel missugune. Sügavusega ja päris tundega.

Aitäh. 

Ilusat aega ja kena jätku. 

Terje 

PS! Sõbraga arutasime, et meie vabariigi aastapäeva kontsert on ära olnud. Kiitus ja tänu kogu trupile.

Etenduse “Eisenstein” esmamulje. Draamateater, 5. veebruar 2025

Päris puhta lehena ma muidugi teatrisse ei läinud. Kui tänavaküsitluses oleks minult küsitud, kes on Sergei Eisenstein, oleks olnud mu vastus (muidugi tänu vanusele), et 20. sajandi märgiline filmirežissöör, “Soomuslaev Potjomkin” ja Odessa trepid. See viimane on ju kõige tuntum kaader, mida enam-vähem iga filmisõber teab. Aga see oligi kirjutatud mu puhtale lehele.

Ja see puhas leht täitus väga puhta lavastusega (Julia Aug) ning see annab ehk kõige torisemale vaatajalegi usu heasse teatrisse. See on tehtud puhta südame häälega. Imetlusväärne!

Kui südame häält on lavastades kuuldud. Teema asetab ka paika selle sirgjoonelisus: kunst elab türannid üle. Enne etenduse algust lugesin kavalehel olevast intervjuust , et idee on pärit hoopiski Hendrik Toompere JR. Väga äge, et teatrijuht ei mõtle ainult meelelahutusele, vaid ka rahva harimisele ja murettekitavale ajahetkele. Kahtlematult hea lavastuse tarvis on vaja head näidendit. Autor MIhhail Durnenkov teab hea loo nüansse. Poliitiline ning ühiskondlik on põimitud tundelise kiindumisega (Saveli ja Zoja ehk siis Ursel Tilk ja Britta Soll).

Tundelist mängu jagus. Oli tunda näitlejate rõõmu ja kindlust oma rollides. Kui siiamaani on Taavi Teplenkov mulle olnud pigem tavaline näitleja, siis Eisensteini või siis boheemlasliku kunstniku roll oli mänglev, kaasahaarav, empaatiat tekitav. Kahtlematult on antud lavastuse näitlejad kõik nimekad ja olid oma tegelaskujuga ausad, aga Teplenkovi Eisenstein juhtis mängu.

Lemmikstseene oli palju. Äratundmisrõõmu tõi Saksa suursaadiku vastuvõtt: taburettidel reas istudes saab ära mängida kogu vastuvõtu glamuuri. (Äratundmine minu “Saamaria naise” kommisöömissteen.) Professionaalse teatri õnn on tehnika (valgus, heli, video jms), mida saab kasutada. Selle vastuvõtu stseeni tegi võrreldes rahvateatristseeniga muidugi suureks ka video. Kaamera jälgis näitlejaid küljelt suures plaanis. See oli nauditav! Kogu lavastuse videotöö, nii ettevalmistatud filmilõigud kui ka kohapeal tekkivad kaadrid (Epp Kubu, Eret Kuusk ja ka Kristo Viiding) olid toetavad, illustreerivad ning lugu võimendavad. Muidugi on juba paljudel teatrikülastajatel tekkinud küsimus, kas tänapäeva teater enam videota läbi ei saa, see sümbioos on juba nii tavaline, et videota lavastus on juba imelik. Siin aga oli igati kõik õigustatud, sest lugu ju filmirežissöörist. Meeldis väga see mustvalge ja värviline vaheldus ning see polnud juhuslik, seal oli kindel plaan: äsja laval toimuv mustvalge, Eisensteini film värviline ja päris lõpus laval olev Eisenstein värviliselt, jah, see mõjus. Lisaks need kaadrite paljundused, suurendused!

Tegelikult on nüüd Draamateatris kolm lavastust, mis kõnelevad kunstiku elust ja sellest, kuidas poliitiline kord mõjutab neid, paneb nad valikute ette. “Mefisto”, “Totalitaarne romaan” ja “Eisenstein”. Kui peaks mängukavasse ainult ühe alles jätma, siis kahtlematult viimase.

Usk puhtasse südametunnistusse on mul alles.

Totalitaarne romaan

30. jaanuar 2025 Vabalava, Eesti Draamateater

Esmased, pisut setitatud muljed.

Mis see nüüd siis oli? Kimbatus. Ei oska kohe esmalt midagi öelda. Esimese vaatuse lõpus mõtlesin, et miks mitte, täitsa dokumentaalteater, vaatame edasi. Pärast teist tundsin väsimust sellest infotulvast, olin ka vaatepunkti ehk istekohta vahetanud: 11. reast 2. ritta tulnud. Paraku minu ees oli suurepealine meesterahvas, et kõigepealt nägin ümmargust pead ja selle ümber oli etendus, üldpilt hägustus. Miskit ei läinud korda, olin nagu koolitunnis. Kolmanda vaatuse ajaks läksin kõige viimasesse ritta, pilt selgem, aga väsimus suur. Teatrisse ei tohiks tulla pärast pikka tööpäeva, mil pole ka kodus saanud käia, vaid oled aega veetnud linna peal. Ootasin lõppu ja iga pisutki lõpuna näiv stseen tundus lõpetusena. Tegelikult oli vaja aga loo otsad kokku sõlmida ja neid lahtisi otsi jagus!

Jah, mulle meeldis see teostus ehk siis liivakast, kuigi selle suuruses ma kahtlen, aga noh, eks kõik tõlgendavad seda Karakumi kõrbena, aga liiv kahtlematult on hea sadade võimaluste tõlgendamise sümbol: liiv matab nii hea kui halva; liiv pudeneb käest; liiva jooksma (ebaõnnestuma); liiva silma puistama e valega eksitama; pead liiva alla peitma; liiva peale jääma (raskesse olukorda jääma); liivale rajama ( ebakindlale alusele rajama) ning rääkimata Liiva Hannusest (rahvapärane surma isikustatud nimetus). See viimane on muidugi eestlaste kujund, aga eks etendus oligi eestlastele. Absoluutselt iga selle fraseologismiga annaks etendust tõlgendada. Liiva juurest tagasi liivakasti juurde: etendus on mõeldud kahtlematult neile, kes liivakastist välja kasvanud, kuigi tervet etendust saatis ka nn nukuteater, täpsemalt pabernukuteater. Kahtlematult oleks marionettnukud veel võimsamad kujundid olnud, mõeldes totalitaarsetele süsteemidele, aga ka need pabernukud täitsid jõuliselt oma rolli ehk edastasid sümbolit: ikka on keegi, kes juhib teiste elu… Kogu see väikelapsemäng (liivakast, nukud, mänguautod) suurendatult videona (videokujundaja Epp Kubu ja operaator Fidelia Randmäe) teravndasid vaataja tähelepanu, võimendasid tegevust.

Video koos valguse (Priidu Adlas) ja muusikaga (Hendrik Kaljujärv) mõjusid, eriti kolmandas vaatuses, mil mu meelest esimest korda tulid ka tunded mängu ehk realistlikule informatsiooniteatrile lisandusid emotsioonid. Kui sellest etendusest valgus ära võtta… oh ei taha mõeldagi. Bulgakovi murdumine, lahkumine puudutas – antud stseen oli minu isiklik kulminatsioon. Kõik toimis: lugu, näitlejate mäng, muusika, valgus, tagataust.

Jah, vaadata oli palju (kunstnik Epp Kubu, lavastaja Hendrik Toompere JR), paraku oli liiga palju sõnu. Nimi, aasta, nimi, aasta siit ja sealt. Olin nagu koolitunnis. Aga eks Autorile (kirjanik Marius Ivaškevičiuse, näitleja Andres Puustusmaa) olid need olulised, keegi ju ei hakka Autoriga vaidlema… Seda masendust, õudust, mida inimkond tundnud, oleks saanud ka vähemaga selgeks teha. Just see koolitunnilikkus käis mulle närvidele, teater ei pea olema koolitund! Eks saab kiiresti eneseõigustuseks öelda, et noored ei tea neist midagi. Nõus, muidugi ei tea, aga ehk oleks päästnud seda infotulva mahukam ja süsteemsemalt kujundatud kavaleht (Ene Paaver). Et veenda, ei pea olema palju. Paraku polnud publiku hulgas eriti noori inimesi ja ega ma õpetajana tea ka esmalt, kuidas neid mitte ära kohutada, vaid kuidas panna neid kaasa mõtlema. Eks see vaja eel- ja järeltööd. Täiskasvanulikult mõtleva noorega on see lihtsam:)

Inimeste juhitavus, otsustusvõime(tus) – teen sellest kõige suurema üldistuse. Ma ei hakka siin totalitaarsust lahti seletama, seda teab igaüks, aga teatri juhitavus: etenduses on publik see nukk, keda liigutatakse, ning antud lavastuses oli Autor see, kes juhtis, võiks isegi öelda dikteeris nii iga vaatuse algust ja lõppu ning muidugi ka näitlejate mängu, eriti naise (Ester Kuntu oli väga hea, oh, kuidas ta mulle meeldib!). Autori (Marius Ivaškevičiuse) mõtted teatrist, lavastamisest viisid mind selle topeltnukuteatrini.

Kus jookseb piir, kes keda suunab, juhib, manipuleerib?

K a a l u t l e t u m m õ t e

Igivana ning oluline küsimus: miks?

Miks tuua see lugu lavale? E t m ä l e t a d a, et mitte urgitseda ainult enda nabas. Et mitte muutuda mankurdiks (Ajtmatov “Ja sajandist on pikem päev”); orjaks, kel puudub mälu, kelle mälu on piinamisega hävitatud! Kriipima jäi hetk, mil leedulasest Autor tunnistab, et olime 90ndatel iseenda probleemide küüsis ja ei märganud, mis toimub mujal, eriti Kesk-Aasias. Nii oli ka Eestis, olime neil aastail liiat iseendaga ametis. Märka(si)me ainult oma probleeme ja jamasid, need olid/on nii suured ja tähtsad, et muu jäi/jääb kaadri taha. Tadžikistani kodusõda (1992-1997), kakssada tuhat tapetut! Ma ei teadnud sellest midagi, nüüd tean ja mäletan.

“Kõik, mida me saame teha, on nukralt korrata selle sõnu, kes ütles – “käsikirjad ei põle”. Ja uskuda, loota, et ühel päeval, kas või maailma lõpus, saab õiglus jalule seatud ja ka neid ootab kättemaks.” Pimedus

Nii lõpeb kirjutatud näidend. Lavatuse lõpp oli mänglev, lootust andev. Selles oli detail, mida pole suutnud ükski tuli hävitada.

K ä s i k i r j a d e i p õ l e!

Ja taas uus number – 2025!

Uue aasta lubadused võiks seostada eesti filmiga, mida nägin 1. jaanuaril ETV2 kanalil. Üle pika aja film, mis mind tõeliselt paelus. Ettearvamatu, lausa väga. Ja see on hea filmi, aga ka etenduse, raamatu põhitunnus. Nagu elugi:)

Millise lustiga oli seda filmi tehtud! Millise hooga näitlejad mängisid? Just nii, nagu võiksime ka elada – lusti ja hooga. Lisaks veel kihilisus. See nähtamatu võitlus ümbritsevaga, unistustega ja eelkõige iseendaga. Milline tabav pealkiri! Ja just see nähtamatu võitlus sobib just aasta algusesse, mil inimesed annavad igasugu lubadusi. Lubadustega aga kaasneb võitlus. Nähtamatu, aga ka nähtav.

Praegu näiteks võitlen vasaku käe pöidlaga. Saaks selle liikuma, oleks hästi. Et siis täna pole mitte vasaku jala reede, vaid vasaku käe reede. Kui iga päev saab miskit olulist tehtud, küll see maailm ka paremaks läheb. Nähtamatult…

Maailm ongi ju minu ümber. Kõik, mis kaugemal, on oluline, aga mitte nii hoomatav ja seetõttu tulebki seda sousti, mis meediast tuleb, rahulikult võtta ja ikka ja jälle endale meelde tuletada, et maailm algab sinust ja on sinu ümber. Ise tead, kui suureks selle maailma ajad. Mida suurem, seda suurem võitlus selle paremaks muutmisel. Suur tükk pidi suu lõhki ajama ja seda nüüd küll vaja pole, aitab vasakust käestki.

Nii et uus aasta, uus vana maailm, uus vana nähtamatu võitlus!

Edasi, Kentuki poisid!

Pea kaks kuud ja ei ridagi. Aga Armin Kõomäe romaani “Taevast” leitud mõte lohutab ja ka inspireerib, sest edasi läheb see nii.

” Õppige ootama, ärge usaldage oma pessimistlikku sisehäält, hoiduge paanikast, lõpetage rapsimine, tegelege oma vabakutselise äriga ja jätke lahenduste otsimine teadusele. Nõnda kõneles projektijuht. Kõigile ja ei kellelegi.”

Mis on mahtunud kahe kuu sisse? Lennureis läbi Helsingi Veneetsiasse, mitu bussi- ja rongisõitu Tartusse, lugematuid sõite Kolga-Tallinna vahele, poeskäike autoga Loksa ja Kuusalu Coopi, rattaga ja jalgsi männimetsa ja koju tagasi. Ja õnneks pole kaotanud oma identiteeti:) vastupidiselt romaani peategelasele.

Eile õhtul sõitsin rongiga Tartust Kehrasse ja lugesid raamatut, mille peategevus on liikumine ühest punktist teise. Väga huvitav oli just see, et olin ka ise teel ning seetõttu läks lugemine korda, hakkad märkama ümbritsevat nagu kirjanik. Imelik tunne oli igal juhul. Ka mured, mis autoril romaani pikitud, on sügavamad ja ei jäta sugugi lugejat külmaks. Äkki peakski mõnd raamatut lugema seal, kus selle tegevus:)

Jah, ka aastaajaliselt on suvest sügis saanud, kuid uskumatu küll, et mardipäeval on veel aias mul peiu- ja saialilled. Kas kliima soojenemine? Ei tea. Äkki lihtsalt imelik aasta.

Jah, nüüd on kirjutatud natuke. Kõigile ja ei kellelegi…

Igal juhul tasub osta lennupilet ja Kõomäe viimast romaani lugeda:)

13. september, reede

Ebausk? Miks mitte?

Ostsin piletid lavaka 32. lennu diplomietendusele https://www.eestinoorsooteater.ee/et/node/10996 juba kevadel. Kogu suve plinkis mu arvutiekraanil üks PDFi fail : Robi teater ja ma ei pööranud tähelepanu ajale, st sellele nn ebausku sisendavale kuupäevale. Jah, oma üsna pikast elust on ka võtta sellele kuupäevale ja nädalapäevale päris õnnetuid juhtumeid, aga las nad jääda minevikujõele…

Selleaastane reede oli lummav. Vaataja viiakse rahulikult jõe äärde ja kistakse kõigi meeltega loosse, teps mitte kergesse.

Väga hea liikumine, eriti alguse jõe voolamise tants. Väga täpne, minimalistlik tekst. Eriti hea võte veski ehitamise sõnum, millised reageeringuid, kui erinevaid, nagu päris elust…

Siia! Ehitavad? Miks? Siia? Miks! Siia… assotseerusid viimase aja Eestisse ehitatavad suurobjektid…

Ja milliine jõud! Kohati jäi tunne, et need noored näitlejahakatised on justkui paisu tagant välja lastud. Nii palju kirge! Aga ratsionaalselt saab ka seda põhjendada: lavastajad olid näitlejatega tööd teinud, ikka enamik hetki oli aru saada, et näitleja teab, miks ta seal seisab, liigub, vaatab, on.

Aga kriitika? Ikka on, kus siis muidu:) Näitlejatele: alati ei pea kõike kõige valjema häälega välja ütlema, kõige vaiksemalt öeldu võib mõnikord kõige paremini ja valusamalt mõjuda. Ja siis sõrmed – märkan neid alati olulistes liikumistes, neis on tantsu ajal tugev sõnum… Lavastajatele: pimedus on võte, aga kui seda liiga palju on, siis see ei toimi, eriti lõpus, koodid on nagunii selged, võime neid noori jõge maha võtmas näha küll…

Rohkem kriitikat pole, paar uitmõtet veel. Äärmiselt aktuaalne teema. Aitäh! Mu meelest võiksite lobitööna kogu kliimaministeeriumi seltskonnale ühe etenduse anda.

Ja veel, koduteel tekkis lihtsalt lõbus seos, nalja ju ei saanud, siis tuleb seda mõttes teha:)

Püha Jõe kättemaks nagu Püha Tõnu kiusamine.

Mõlemad üks surnud koera lohistamine.

Üks lugemiselamus, mida mitte ei taha enda teada jätta ja loetud raamatute nimekirja ka ei saa panna, sest lehitsesin ikkagi seda raamatut (vist nii, nagu paljud noored loevad:)).

Leid siis pärit Loksa Jäätmejaama raamaturiiulilt, tookord kahmasin sealt kaasa päris mitu hästi vana LR vihikukest. Ega neid lugema saanud kohe hakata, aeg oli nad pisut haisvaks teinud, eks siis tuulutasin ja lõhnastasin neid ja nüüd on nad lugemisvalmid. Ütle veel, et raamat on su parim kaaslane, kes vajab hoolt ja tähelepanu ja kas seda mitte pole Tuglas mingit moodi öeldnud. Tuglaseni jõuangi.

LR 1969/22 Fr.Tuglas “Kirjandusloolisi pisivesteid” Juba sissejuhatuses mainib ta, et need on nn ülejäägid, et artikli mõõtu ei anna välja, aga pisilugudena sobivad küll. Jah, seal on üsna mitu vestet, mis sugugi ei kõneta ja jäävad lõpuni lugemata, aga oli nii mõnigi, mis andis teadmisi, näiteks see, et Kr. J. Petersoni meile tuntud luulereas on sõna igavik hoopis teise kujuga, kuigi ta tähendab igavikku.

Kas siis selle maa keel / Laolo tules ei voi / Taevani toustes ülles / Iggavust ommale otsida?

Ajatum veste “Koidula Kamerunis” oli meie suhtumisest keelde. Muide, eile oli Vikerraadios suurepärane kordusintervjuu Siiri Sisaskiga, kus ta just sel teemal arutleb (min 22.15-23.18) https://vikerraadio.err.ee/1609110476/kajalood-siiri-sisask-ma-ei-anna-alla

Kuna see veste oli lühike ja kõigil pole LR 1969. a 22. numbrit, siis talletan ta siia.

Koidula Kamerunis

Seda takti- ja stiilitunnet meie ärimeestel!

Üks Eesti aktsiaselts võtab enesele nimeks Muravei ja arvab, et nüüd alles on suurepärase sõnaga kilda sattunud. Teine äri nimetab oma paberosse Onu Kostjaks, ilma et oleks rohkem oidu peas kui labase eeskuju kopeerimiseks. Kolmas paneb šokolaadi nimeks Tobi-lobi ja arvab kedagi ostma meelitada. Neljas aga – ja seekord idamaalane – nimetab oma nahakaupluse Koidulaks, – ning ei leidu meil võimu, kes ta sildiräbala suure luuletaja nime mõnitamise pärast laseks silmapilk maha võtta!

Ei, veel enam, ka publikule on see nähtavasti ükskõik: sööb aga tobi-lobi, suitsetab onu Kostjat ning jalutab Koidula nahas Muravei ärimaja ees rahulikult edasi-tagasi… Tõepoolest, Kameruni publik, valged eksoodid.

Friedebert Tuglas

Jaapani kirjaniku Murakami raamatu pealkiri sobib tänahommikuseks meeleoluks. Imelikul kombel ei hakka ma kirjutama, kui midagi väga mu sees ei karju, ei kiusa. Täna on erand. Naudin klaviatuuriklõbinat ja ei tea, kuhu jõuan.

Igal juhul on alati hea lugeda tekste, mis mitmekihilised või siis helisevad. Selle raamatukese peategelased ka ei jõudnud nende sõnaühendite tähendusteni, aga neile meeldis see… mulle ka.

“Viimasel ajal on mul mõnikord selline tunne, nagu ma oleksin ilma kaitsva kojata tigu” /Murakami raamatust/

Jah, miks on ikka nii, et väliselt on inimesel kõik olemas: kodu, lähedased, töö ja igasuguseid asju, aga ikka on miskit puudu, miski rõhub, miski teeb ebalevaks, nukraks. Miks tunneb inimene seal hingesopis üksindust sellistel puhkudel?

Üksindus on üldse üks kahetine tunne, selles on tugevust ja nõrkust. Üksi suures seltskonnas – väga tuttav tunne. Üksi – kaugel kõigist ja kõigest. Kui hea on üksi olla! Vajan üksindust, siis saan järje peale. Ma ei taha üksi olla! Tänu üksindusele…

Nüüd tõmbas ploki ette ja peas keerlevad üksikud sõnad. Üksikud sõnad. Üksikud.

“Kui teatud hulk aega on möödas, siis mingid asjad settivad. Täpselt samamoodi nagu tsement muutub ämbris kõvaks. Ja kui see juhtub, siis me ei saa enam olnut olematuks teha. Tsement, millest sa tehtud oled, on juba kõvaks muutunud, ja seepärast ei ole sul võimalik olla keegi teine, kui sa oled.”

E-luger hakkas vilkuma, Murakami “Ainsuse esimene isik” kutsub lugema ja armastus nagu ka õnnelik olemine on VALIK:)