Päris lugemine

Mida ma äkitselt tahan?

Muutust eesti keele
riigieksamis. Miks? See on aastaks 2023 iganenud teadmiste kontrolli viis.
Tean, et praegu tõusid tagajalgadele enamik eesti keele õpetajaid, et arutlus
on püha ja mida siis veel kontrollida. Tore on, aga see arutlus on läinud nii
spetsiifiliseks, et seda sooritab ideaalselt vabariigis ainult üks inimene. See
pole normaalne. Normaalne on see, kui kollektiivis on mõned ideaalsed
(viielised), Harju keskmised (nelja-viielised), sekka kolmelisi ja näpuotsaga
neid, kellele sooritus raske ehk siis neid, kes ei soorita. Aastal 2023 klassis
nimega Eesti oli ainult üks ideaalne. Intervjuust temaga selgus, et ta kirjutas
viimase aasta palju arutlusi ja sai nn arutluse vormile pihta, et eksam on
muutunud tehniliseks. Kolmelisi ja neid, kes sooritasid alla vabariigi keskmise, oli palju. Liiga palju. No ja see vabariigi keskmine pole ka see, mille üle uhkust tunda.

Riigieksamite teine eesmärk: selgitada, kuidas õppe
tulemuslikkus ning kooli panus õpilaste edasijõudmisse on ajas muutunud.

Selleni tahangi jõuda!
Milliseid õpitud teadmisi kontrollitakse eesti keeles riigieksamil?
Õppematerjali koostades peab alati meeles pidama, et küsima peab seda, millest
on juttu olnud. Eesti keele riigieksam pole ammu enam eesti keele eksam, veel
vähem kirjanduse. Noor peab olema tark ajaloos, keskkonnaküsimustes,
ühiskonnaelus, poliitikas, majanduses jne. Loetelu võiks jätkuda. Eesti keele ja
kirjanduse õpetaja enam muud ei teegi, kui arendab ja laiendab õpilase
silmaringi. Viimasel ajal on sellest ka meedias juttu (Maarja Vaino https://arvamus.postimees.ee/7809665/maarja-vaino-aastaid-kulutame-vohma-loimumiskusimustele-kuid-meie-oma-eesti-aines-on-vaeslapse-seisus
ja Mari Kleini https://arvamus.postimees.ee/7807965/mari-klein-eesti-lugu-koolide-oppekavasse).
Aeg oleks muuta miskit koolisüsteemis. Aeg oleks võtta eesti keele õpetajalt
see taak, et ta peab noort ette valmistama teemadeks, mis mahuvad üldnimetuse varia
alla. Oleksin väga rahul, kui eesti keele eksamil küsitaks noorelt eesti keele
tundmist ja lisaks ka kirjanduse analüüsi.

Riigieksamite esimene eesmärk: anda õpilasele, vanemale,
koolile, kooli pidajale ja riigile võimalikult objektiivset ja võrreldavat
tagasisidet õppimise ja õpetamise tulemuslikkusest ning sellest, milline on
kooli panus õpilaste edasijõudmisse.

Kuulen ikka, et ilma
arutluseta ei saa kooli lõpetada, et kui noor ei oska arutleda, siis pole ta
millekski suuteline. Olgu. Aga kuidas ikkagi hinnata arutlust nii, et vähemalt
100 õpilast vabariigis saaks 100 punkti? Siin ongi küsimuste küsimus. Kui
pädevad on meie hindajad? Kui objektiivne see ikkagi on? Mitmele punktile nad
ise selle töö teeks? Tean, et spordis on parimad treenerid need, kes on ka ise
tipptasemel antud spordiala viljelenud, või teatris lavastajad, kes ise ka laval
näitlejana olnud. Kuidas on meil hindajatega? See on ikkagi äärmiselt subjektiivne.
Lugemisülesannet hindab ainult üks inimene! Kas see on normaalne, et teist
korda rahuldavale tulemusele teinud noor läheb pooleteise kuu pärast Tartu
Ülikooli magistrantuuri humanitaarteadustuskonna katsetele ja saab lühiessee
eest 50 punktist 50. Kuidas seletada sellist lõhet?

Riigieksami kolmas eesmärk: anda riigile informatsiooni
hariduspoliitiliste otsuste tegemiseks.

https://www.err.ee/1609011155/selgusid-gumnaasiumi-riigieksamite-tulemused

Antud informatsioon on kõnekas.
Kas muutub miskit hariduspoliitikas? Kas see info eesti keele riigieksamist
aastate lõikes pole piisav informatsioon järele mõtlemiseks? Mingite otsuste
tegemiseks?

Ühe kooli õpetajana, reasõdurina
tunnen end tihti jõuetuna. Võin ju seltskondades kurta, et kõik pole nii, nagu
peaks jne, aga tegelikkuses pole sellest kasu. Isegi ei tea, millest kasu oleks…

Kas kirjutamise paus kandis?

Kes seda teab? 

Kes üldse teab kõikide küsimuste vastuseid?

Kas üldse peaks nii palju küsimusi esitama? Kahtlema?

Kes seda teab?

…

Kaplinski ja Õnnepalu kirjadest selgub Õnnepalu pidev oma koha otsimine. Ta teeb seda füüsiliselt (Lugeja teab ju tema paradiise, teisisõnu kohti, mida ta vahetab ja justkui mängleva kergusega endale tol hetkel koduks muudab. Paradiisiks ikka jääb talle vist Hiiumaa, nii tuleb välja kirjavahetusest Kaplinskiga.), aga ka  mõttes. Jah, me kõik liigume ühest tegevusest teise, mu meelest on see ka see liikumine, kuigi abstraktne. Igaüks otsib end, mõni lausa iga päev. 

Ruumi poeetika on mind alati võlunud, olen isegi sel teemal aastaid tagasi ühe kirjandusmetoodilise loengu üles ehitanud. Liikuda ühest ruumist teise võimalikult vähe haiget saades. See tark lause on prantsuse kirjaniku Georges Pereci oma, aga olen temaga nõus. Lugesin seda lauset siis, kui ilmus tema “Ruumiliigid” 2011. aastal ja siis tähendas see liikumist mikroruumides: jalutasin paar kilomeetrit kooli ehk tööle, sealt jälle tagasi, liikusin 4. klassist 9. klassini ja nii igal aastal, kunagi ei mõelnud, et äkitselt liigun kaugemale. See mikroruum oli turvaline ja nii oma. Nüüd on ruumi mõõtmed suurenenud, lausa nii, et vajan abi, st transporti. Ruum on laienenud, kas ka haiget saamata. Küsimuste küsimus. Kes seda teab?

…

Päev on õhtusse jõudnud, koristasin oma arvuti kaustasid ja leidsin selle:

Sageli valmistatakse uhketest vaadetest puslesid, mis tundub
igati adekvaatne praktika – üks vaade koosneb suures hulgast elementidest.
Tõsi, kui eemaldada päris puslest üks tükk, pole pilt enam täiuslik; ent kui
miski kaob päris vaatest, olemasolevast vaateväljast, siis see küll muudab
vaadet, ent ei tekita vaatesse mõra, vaade ise säilib tervena, tema täiuslikkus
muutub ja samas säilib, maastik võtab puuduva omaks, sulandub selle sisse,
ilmumine ja kadumine on maastiku ja seeläbi ka vaate loomulik osa, ruum
lihtsalt puhastub elude ja surmade tsüklis. Ruum otsekui loob ja ajab nahka
ühekorraga, kasvatab üht tulevikust, ajab teist minevikku. Ruum asub
mööduvuses, aga inimlikust vaatenurgast pole ruum ise siiski mööduv – maastiku
püsivus võib elada üle iga üksiku vaatleja ning parim viis maastiku püsivusest
osa saada on katsuda osa saada maastikust. Seega  võib inimene mingi vaatega kokku kasvades
hakata seda tajuma ühtelugu proosalisena ja imelisena, argise ja salapärasena.
Kõike kaduvat – sealhulgas vaatlejat – endasse toova püsivusena.

Jan Kaus „Vaade“ lk 142-143

PS! Oli suur õnn teha peatus Koerus, Kalju Lepiku sünnikohas. Skulptor Elo Liiv on teinud luuletajast südamesse pugema monumendi. Koerus tuleb kindlasti see skulptuur mõisa pargist üles otsida. Miks mitte ka Lepiku mõni luulekogu sel suvel kätte võtta!

 

 ehk naljapäev, sel päeval kombeks nalja teha. 

“Tee nalja!”

“Komöödia lavastamine on kõige raskem.”

“Ega ma siia nalja ei tulnud tegema…”

Nali on põlissõna. See on küll hea, mõtle kui õudne, kui eestlastel poleks olnud seda sõna, oleks pidanud selle laenama. Laenatud asjad tuleb ju tagasi anda. 

Huumorimeelne, komuskisõber, kometitegija, vigurvänt, vaimukas, veiderdaja – omadused, mida vist ei saa CV-sse kirjutada:) Kui, siis ainult naljateatri näitlejaks. Ometi oleks kõiki neid hea omada, kas või tänaseks päevaks! 

Kuidas sel aastal nalja teen? Pool ööd mõtlesin, päris keeruline, sest olen oma sõbrad nii ära trillinud, et tänasel päeval on nad valvel, kui neile helistan. Eks tuleb läheneda individuaalselt nagu nüüdses maailmas tavaks: mitte ühe puuga, vaid igat eraldi. Nii et mõnele saab öelda Siga lendab!, mõnele Sul on nägu must ja mõnele… Vot edasi ei ütle. 

 Juhuu! Ta tuleb… Kus ta pääseb!

Tähtajatu kevad: alati olnud ja alati tulemas. Põline. Lisaks veel on kevad ka põlissõna. 

Missugused sõnad esmalt kevadega kohe seostuvad? 

Tujukas, öökülmad, suurpuhastus, aknad, lumikelluke, riigieksam, õhk, linnulaul …

Ja mulle seostub kindlasti ka sellega, kes pildil:) Iga kord, kui temaga kohtutud, tean, et selleaastane talv jääb seljataha. Lõpetuseks Kersti Merilaasi kevadeluuletus.

 David Vseviovi elulooraamat kahest nädalast algab kassilooga. Alustan ka 🙂

Kas 

kreemitort,

puuviljatort,

šokolaaditort,

kohupiimatort,

biskviittort,

võileivatort,

juustu-šokolaaditort…?

Millise valisid? Valikute aeg:)

Täna ja homme saaksin veel kõik valitavad parteid nagu tordidki ritta panna. Jah, valida on keeruline. Aga selle torditüki peab ikka endale kahmama ja alla neelama…

Eks nii ole ka raamatutega. Eile küsiti minu käest, et kui lapsel on selline valik kaanepilte, siis mis on valiku kriteeriumiks?

Kas ikka saame ainult kaanepildi järgi valida? Ikka sisemine ilu on tähtis. Kuigi jah, ühes näitemängu tekstis ütleb ka tegelane, kui ta alahindab oma välimust, et torti ju valitakse ikka kreemi ja glasuuri järgi. Hea ütlus, aga kas ikka peab paika, sest eelpool olevate tortide nimekirjas ma küll ei vali nn katte pärast, mind nagu paljusid teisigi huvitab ikka nende koostis, viimasel ajal ka nn tervislikkus. Oh, kui lahe! Raamatute valimisel oleks üheks kriteeriumiks nende tervislikkus. 

Mis raamatu peaks siis mu lugemislauale panema? No vot, hetkel ei teagi. Ehk “Arabella, mereröövli tütar”?

PS! Täna on tore kirjanduslik päev, sain täna väikese Arabella tädiks. 

See on aasta 2023.

Lisan siia ka omapoolse tervituse.

Eno Raud

Leelo Tungal

Artur Alliksaar

Gert Helbemäe

Uku Masing

,

Eduard Borhöhe

Eduard Vilde

Silvia Rannamaa

Tõnu Õnnepalu

Ira Lember

Valeeria Villandi

Anton Hansen Tammsaare

Boris Kabur

August Gailit

Raimond Kaugver

Ilmar Laaban

Ilona Laaman

Kristiina Ehin

                                                              on võrdne

See Karl Ristikivi luulerida on mind kummitanud pea kogu viimase kuu, kusjuures mõte ise tuli äkitselt. Teel olles. See on nii tavaline, kui mingi laulujupp või mõte kummitab sind mingi aja. Mõnikord ajab see närvi, eriti kui tegemist näiteks laulujupiga, mis sulle tegelikult eriti ei meeldi. Või mingi poliitiline loosung, mida sa ei mõista… 

Aga jah, kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Nii ongi ju! 

Kui sõidan lennukiga viis tundi Portugali, kui sõidan kolm tundi Lõuna-Eestisse, kui sõidan poolteist tundi Tallinnasse (ühistranspordiga!), kui sõidan jalgrattaga 10 minutit kooli, kui kõnnin 15 minutit alevikku, kui lähen, kui tulen…

Jah, tol hetkel küll aeg tiksub selle ajaühiku täis, kuid tagantjärele tagasi vaadates on need teekonnad kõik üks hetk. Nagu inimeludki. Rääkides noortele kirjanikest, nende eludest, siis kõikide nende elu mõjub ka ühesuuruse täpina. Nende loomingu suurus ei muuda seda täppi, nende elu pikkus mõjub tagasivaatavalt ikka ühesugusena. Nii Petersoni 21 aastat, Koidula 43 aastat või siis Krossi 87 aastat. 

Ja see mõttekäik tol hetkel seal teel olles kosutas mind. See vist ongi see mõnus järelemõtlemine, millest ikka ja jälle erinevates meediumites on kõnelenud ja kirjutanud kirjanik Kaus. 

järele mõtlema

ette mõtlema

üle mõtlema

juurde mõtlema

ringi mõtlema

ümber mõtlema

välja mõtlema

See viimane on ka tore tegevus, sellest loetelust kindlasti kõige loovam. Mõtlesin ju eile välja, et täna on koristuspäev. Millest koristamist alustada, selleks oleks hea ette mõelda strateegia, mis on alguseks kõige tarvilikum, et siis mõelda juurde veel väikesi lisategevusi sellele askeldamisele, mis kahtlematult viitab juba ülemõtlemisele ning mul ei jää muud üle, kui pean ümber mõtlema oma strateegia, aga ümber mõtlemine on ju ringi mõtlemine ja ma saan äkitselt aru, et peaksin rahulikult järele mõtlema, kuidas ikkagi tänast pühapäeva mööda saata. Ühest asjast sain ammu aru: