Päris lugemine

kirjandusõpetaja, tantsuõpetaja, peaspetsialist, minister, ajakirjanik, bussijuht, autojuht, müüja, arhitekt, skulptor, teadlane, külalisjuht, kirjanik…

Pool tundi tagasi, kui tegin väikese pausi oma argises laupäevahommikus, mõtlesin, et millest kirjutaks järgmises postituses. Kirjandusõpetaja laupäeva hommik! Miks mitte? Aga enne registreerin oma ühe tubli õpilase 20. Hansenist Tammsaareni võistulugemisele. Juba 20! Festivalide järgi näed, kuidas aeg lendab:) 

Registreerimiseks avasin Enda infokirja. Siinkohal sügav kummardus peavedurile Enda Trubokile. Samas postkastis oli ka Emakeeleõpetajate Seltsi kiri ministri üleskutse parima kirjandusõpetaja registreerimiseks. Oh jah. Kuidas need asjad pidevalt ühel ja samal ajal kokku jooksevad! Lähenev tähtpäev, 30.jaanuar, eesti kirjanduse päev, paneb askeldama paljusid. Ka ministrit, kes soovib anda preemia maailma parimale kirjandusõpetajale. See on võimatu ülesanne! Ja kõik teavad miks. 

Aga teen ikka nii, nagu uitmõte ennist ütles. 

laupäev 

hommik

mõnus

juba valge

veekeetja 

kohv

hambapesu

sussisahin

arvutisurin

Postkasti on potsatanud kunagiste õpilaste tervitusi. Imeliselt soe tunne. Tundub, et neil läheb hästi. Kui hea sõnaga meenutavad möödunut! Nende üllatuslikud kirjad saabusid tänu raadiointervjuule. Kahtlesin väga sinnaminekus, aga nüüd olen tänulik iseendale, sest oi kui palju toredaid ja hingeminevaid tervitusi. Ka täiesti võõrastelt. Aitäh teile.  

Vastan kirjadele. Seejärel võtan ette uue läbiloetud raamatu tutvustuse, kirjutan lühiarvamuse. Salvestan selle ja lisan ka raamatukaane pildi. Ja siis jääb pilk pidama Rahva Raamatu raamatututvustusel. Siinkohal kopeerin selle siia, sest see on hea, muie mu suul on pikaajaline.

Jutukogu, millega mees oma erakupõlve lõpuks lagedale tuli, saavutas nii laste kui ka suurte seas tohutu lugejamenu. Tänaseks on seda kõigisse maailma kultuurkeeltesse tõlgituna müüdud juba kaheksa miljonit eksemplari. Vaimustuses on ka kriitikud. Ning mees, kes poolkogemata kirjanikuks sai, on juba kuulutatud elavaks klassikuks. Asjatundjate seas muide sosistatakse, et just temale peaks kuuluma järgmine Nobeli kirjanduspreemia.

arvutisurin

sussisahin

veekeetja kahin

kohvilõhn

elagu kirjandus

elagu lugejad

PS! Olgem esmaspäeval siis törtsu õnnelikumad ja pidulikumad, kuid ärge sellele ajakavale järgnege, mida soovitab Postimehe Juurikas. Ahaaaaa….

VAT Teatri etendus “Vivaarium” pani hetkeks mõtlema selle üle.

Kas tõesti ootab inimkonda ees kataklüsmide ahel, kas tõesti ei suuda inimkond hoida oma elukeskkonda! Hetkel ei usu seda. 

Tõused, lähed kraani juurde, lased veel joosta kohvikannu. Dušš sahiseb… nii see mõnus hommik möödub. Õue astudes võtab sind vastu üks tavaline Eesti ilm, miskit hullu pole ja nii õhtuni välja. Ei saa nagu kuidagi aru, et maailma tervis on piiri peal. Aga vist on. Sellest räägitakse nii palju, et egas muud jää üle, et…

Jah, mis et? Kas vähendan päevas tarvitatud vee kogust? Kas sõidan vähem transpordiga ja liigun rohkem jala? Kas söön ainult lähedal kasvanud toitu ja ei osta kaugelt toodud toiduaineid? Need küsimused pole sugugi nii hullumeelsed, kui eile VAT Teatri etenduses “Vivaarium” kõlanud küsimused. 

Kas kehtestada lastemaks? Iga sündinud maailmakodaniku eest maksavad vanemad juba ette kopsaka summa.

Kas minna 65-aastaselt vabasurma? Maailmas on liiga palju inimesi.

Kas elada ainult ühes paigas ja ei liiguks absoluutselt välja? Igasugune reisimine on keskkonnale koormav. 

Jne.

Igal juhul puudutas see lugu vaatajaid ja tõesti hetkeks peatusid ses maailmas. Iseasi, kas miskit muutub. Ja veel, see polnudki nagu teatrietendus, pigem nagu väga hästi illustreeritud seminar ja selles pole midagi halba, ka niisuguseid emotsionaalseid mõjutamisvõtteid on vaja ja oi kui palju oli ses loos manipuleerimist, viitamist karjaloomale, viitamist statistikale jms. 

No nii! Hetkel on käimas digikoristusnädal, võtan siis vähemalt sellest innukalt osa. 

Hetk etendusest. https://vatteater.ee/lavastused/vivaarium/ 

 et jah!

viimasel ajal

muud ei kuulegi

lugeda  raske

ei taha lugeda

mida küll lugeda

miks mina

ei leia teost

mul pole raamaturiiulitki

“Tunnen tervikteoste käsitlemise pärast muret. Mulle meeldib selline võrdlus: kas te kujutate ette bioloogiaõpetajat, kes saadab lapsed metsa, ei ütle neile midagi, aga kui lapsed metsast tagasi tulevad, esitab ökosüsteemi kohta keerukaid küsimusi? Just sellisena olen sageli tervikteoste käsitlemist kohanud: õpilastele antakse tähtaeg, mis ajaks tuleb teos läbi lugeda, ja sel päeval tehakse kas lugemiskontroll või kirjutatakse kirjand. Ma küsin aga: kes juhendab õpilast?”

See on katkend Sirbi artiklist, antud lõigu autoriks Joosep Susi, kirjandusetundide edendaja jms tiitlid. 

Tegelikult oli seda Sirbi artiklit kolm lehekülge ja kõik koolilugemisest. Hiljuti oli kirjandusõpetajate listis pikk arvamusrohke arutelu, mida lugeda jne. Mõnd arvamust on hea ja kinnistav lugeda, mõtlen neid, mis mu maailmavaatega ja eluviisidega kokku lähevad, teistega on nagu alati. 

Aga see väike lõiguke Sirbist pani mind niimoodi mõtlema: milline võrdlus, äge. Nii on, tean omast käestki, et kui paned lihtsalt tähtajaga lugema, siis paljude raamatutega jõuad ainult valetamiseni. Ja paljude raamatutega tuleb pikalt seletada, mis lugejat ees ootab, kus peab tähelepanelik olema, millest võib üle libiseda jne. 

Aga mõni tund hiljem tulin mõttele, et ka metsa saab ikkagi saata õpilasi eelneva suunanäitamiseta ja pärast ka selle kohta töö teha, isegi keerukaid küsimusi esitada. Jah, võib, sest iga metsaskäik arendab. Nii ka raamatutega. Iga inimene on lugenud ilma eelneva putitamiseta raamatuid ja on ise nende analüüsiga toime tulnud, mõnest ehk ainult mingi emotsionaalse laksu saanud. Nagu metsas jalutamisestki. 

Täna võtsid Kolga seitsmendikud ette kirjandusliku kohtu, see oli vapustavalt võimas, kuidas noored olid kolm tundi eeltööd teinud ja siis sukeldusid intrigeerivasse juhtumisse. Mõtteainet kui palju. Ah jaa, nad olid ka enne raamatu läbi lugenud. Muidugi peab tõdema, et raamat, mida nad lahkasid, oli õhuke, ca mõnetunnine lugemine, ent seevastu ehmatava sisuga. Igal juhul tundsin, et vot nemad olid täna need metsaskäijad, kes tegid ära keeruka ökosüsteemi töö: nad teavad, et kõigel peaks olema tähendus. Kõigel: asjadel, suhtlemisel, minekutel, tulekutel jne. 

Mis raamat see siis oli? 

Janne Telleri “Midagi tõelist”

Möödas on küll aastavahetus, isegi kolmekuningapäev, aga nn ajalises piiripunktis oleme ikkagi. 

Pealkirja tõlge: 

kellelegi katteta lubadusi andma ehk eks see aasta lõpp ja uue algus ole justkui piiripunktiks millegi vahel, isegi kui olen inimene, kes eriti võimsalt seda ei tähista, siis peavooluga tuleb ikkagi kaasa ujuda ja miskit lõpetada/ sulgeda ja miskit korrastada ja uuelt lehelt alustada.  

Kellele lubadusi anda? Emale, isale, õpetajale, sõbrale või siis kõige parem – iseendale. 

Need oli eelmise 2022. a lubadused (ega lubadused vanane!).

Uuel aastal

– olen normaalne, täitsa oli olukordi, kus olin normaalne, tuleks neid hetki veel…

– ei jäta lugemata ühtegi soovitatud raamatut, muidugi, see on enam-vähem ainuke pretensioonitu maailm, milles olla.

– teen kõik kodused tööd tähtaegselt, mulle meeldib see sõna tähtaegselt, nii mõnusalt ebamäärane

– käin konsultatsioonides, kui vaja, sõnastaks ümber, olen kohe kohal, et poleks vaja minna konsultatsiooni

– tunnen rõõmu sõpradest, see ei vaja mingeid kommentaare ja kehtib elu lõpuni

– teen tööd hoole ja armastusega, vt eelmist kommentaari

– ei noki niisama nina, selle tõmban maha, tehtud

– küpsetan paremaid pannkooke, siin on veel arenguruumi

– kõnnin iga päev vähemalt 3 kilomeetrit, OH, SEDA OLI JA ON RASKE TÄITA! Aga algas liikumisaasta, nii et kargud alla ja liikuma!

– naeratan vastutulevatele inimestele, suhtlen meeldivalt oma kaasteelistega nii kodus kui tööl, loomulikult ja siia võiks lisada ka, et naeratan ka võõrastele inimestele

– osutan elu valukohtadele, siin on taas arenguruumi: juba 5. jaanuaril oli mul hetk, kus oli olukord, kus elu absurdsus karjus mulle näkku, aga olin justkui halvatud, lihtsalt istusin ja läksin massiga kaasa. Nii et on arenguruumi. 

– kirjutan loetava käekirjaga, mida rohkem arvutis toksimist, seda ebatavalisemaks muutub käeline tegevus pliiatsi ja kriidiga. Jah, seda oskust on vaja hoida vormis.

– räägin selgelt ja arusaadavalt, tehtud

– ei keeruta, tehtud metafoorselt, aga kui ilus seelik seljas, siis ikka keerutan:)

– võtan osa üritustest, enam-vähem täidetud, aga olen märganud, et mu saatusesõrm tuleb ikka teatud üritustest osavõtu vahele, eks tuleb sellega leppida

– hoian oma toa korras, no jah…

– riietun stiilselt, siia tahaks hoopis kirjutada, et kui natuke kaalu langetaksid, saaksid kapist välja võtta päris stiilseid komplekte

– pesen kenasti hommikul ja õhtul hambaid, tehtud, isegi hambaarstil käin vabatahtlikult

– ei kihuta ei rattal ega autoga, tehtud

– kinnitan alati turvavöö, tehtud, isegi lennukis

– tunnen huvi ümbritsevast, siin on arenguruumi, ei taha isegi enam horoskoopi ajalehest lugeda, aga teleuudiste saated on ikka iga päeva lõpuks kaaslaseks

– olen vait seal, kus vaja,  siis olen surnud, kui olen vait seal, kus vaja; kuigi olin sel aastal üsna vaikne

– naeran ka siis, kui ei saa naljast aru, ei teinud seda ja ega peagi

– lähen normaalsel ajal magama, lähen, aga uni ikkagi ei tule normaalsel ajal ja mis on üldse normaalne aeg

– ei kiika kogu aeg telefoni, et äkki… aeg-ajalt isegi suudan seda teha, aga raske

– maksan oma arveid rõõmuga, sellega on ka arenguruumi, maksan, aga mitte rõõmuga

– saan aru, et kõik, mis teen, teen endale, enam-vähem saan sellest aru, kuigi on nii palju olukordi, kus on tunne, et nii palju teistele, teiste pärast, ise ei saa miskit, aga siis vist asi polegi aus. Jah, see on keeruline lause, liiga tiip, nagu noored ütlevad.

– saan aru, et see aasta lõpeb ja tuleb uus aasta… noh sellest saan küll aru

Need lubadused olid nii mahukad, 

et elu ongi üks lubadus. 

Elame veel!

Millise pildi valin aastast 2022?

Võtsin ette telefoni fotojäädvustused, kerisin tagasi selle aasta jaanuari esimesele kaadrile. Uskumatu, kui palju on sellesse aastasse mahtunud! Mida kõike! Samas on selles mingi korduv muster: koduõu, lapselaps, õpilased, raamatud, sõbrad, teater, kass. See ongi minu maastik. 

“Kuidas möödus 2022?”, küsis vend tänahommikuses telefonivestluses. 

Ei osanudki kohe vastata, võttis kogelema ja lõpuks ikkagi ütlesin, et keeruliselt. Vend lisas, et jah, Ukraina sõda. Ma isegi leidsin, et jah, et need suured raskused (haigused, sõda, majandus jm teemad) on ühe väikese inimese elu fooniks. Väike inimene askeldab omas mullis ja ma tunnen, et see on ka väga mitmepalgeline, selles on suurt rõõmu, aga ka loobumisvalu, leppimiskibedust. Et on kaks maailma: suur ja väike ning on hea, kui nendes on tasakaal. Pead olema nagu võilillelaps (viimase loetud raamatu tugevaim sümbol), ellu jääma kõige kiuste ja mitte ainult ellu, vaid ka särama nagu võilill ja andma teistele jõudu ja tervist. Nagu võilill. 

Jah, kui peaksin end iseloomustama, siis see võilille motiiv on hea. Hetkel väga haakub. Ja üldse, mis toimub, lumi sulab mõnuga, hiired pööningul on üles ärganud, suvised sipelgad on köögis askeldama hakanud. Kas kevad koputab uksele? Küllap vist, sest kui täna linnukestele süüa läksin viima, siis ehmatas mind õhk! See oli kevadine! Uhh, ei taha veel. Olen täitsa nõus veel lund lükkama ja jalutama lumises metsas, kus saad lumerohke oksa kätte võtta ja seda raputada. Mis rõõm! Valge suhkur kukub krae vahele ja on tore jõuda koju, kus ahi köeb, puud praksuvad pliidi all. Milline idüll!

No vot, ongi aeg mõelda, millise pildi valid sina aastast 2022?

6. jaanuar 2022

 “… inimese teod on tihti olenematud temast endast.” (lk 503)

Vastuoluline tsitaat, sest ei möödu sünnipäeva või mingit muud olengut või kursust, kus me ei tuletaks meelde, et kõik on sinus endas, et ainult sina saad kujundada ja ohjes hoida oma elu. Kohati nii on, aga tagantjärele ikka vaatad, et ega nii pole. Kas ma planeerisin sel nädalal kodus istumist ja raamatute lugemist? Ei. 

Jah, minust endast see ei sõltunud. Aga teisest küljest olen tänulik ja natuke ikka sõltus, sest ega keegi teinud ei võtnud ju raamatut kätte kui ma ise. Eks need raamatu tegelased just võitlesidki sellega, et aeg sundis neid ootamatult vastu võtma otsuseid, mida nad vabaduses elades mitte kunagi poleks võtnud. 

Olen veel Viirlaiu raamatu kütkes. Karm ja tõsine lugu, aga mu meelest peaks ikka igaüks ühel või teisel ajahetkel selle läbi lugema. Kuidas mõista aega? Kuidas mõista inimesi? Kuidas arendada endas empaatiat? Jah, just arendada, sest mu meelest on see omadus, mida saab inimeses arendada ja inimene saab ka ise seda arendada, mitte ainult, et talle näidatakse näpuga, mida ja kuidas nüüd.

Ma lihtsalt pean kirjeldama üht eilset hetke. Istun diivanil, loen: olen metsavendade onnis, loobin rabavett välja ja püüan end varjata punavõimude eest. Telekas saade “OP”, räägitakse ehetest. Vidinatest, mida sul tegelikult vaja ei ole, ilmselgelt on see heaolumaailma väljund. Samal ajal ehmud, sest tunned mitme erineva aja ja ellusuhtumise kokkupõrget: 

meie hubane maailm – 1946. aasta vastuoluline Eesti küla – meie hubane maailm – Zelenski Ameerikas – meie hubane maailm – sõda Ukrainas – meie hubane maailm – …

Kui hea elu meil ikkagi on! Selles on vabadus. 

“Maailm on selleks siiski liiga suur, et üks võim seda suudaks vallutada ja oma võimuses hoida.” (lk 108)

Võimas ja nii mitmekihiline kujund. Eelkõige mõtlen kohe poliitikale, aga sealt läheb ka mõte edasi inimese enda juurde, tema mikromaailma juurde ja sealt edasi…

Edasi mõtle ise!

Häid pühi ja pühi siis raamatutelt tolm (muide, mu “Ristideta hauad” on riiulis lae all ja oi kui paks tolmukiht selle peal oli 😀)! 

Elagu aeg ja raamatud!

 PIDULAUD

Ja ongi käes noorte tähetund. 

Tõeline pidulaud! 

Milline metafoor! Milline kujund!

Uhke, originaalne, kastist välja, lööv!

Mõnusat pidulauda tänaseks, homseks ja üleülehomseks, 

nagu Tipp ja Täppki, 

et täna sööme komme, 

homme sööme komme 

ja 

üleülehommegi 

sööme komme. 

 

Kõrgesti austatud lugeja!

Katkend Kreutzwaldi kirjast Papa Jannseni väimehele Rosenthalile.

… Palju tuhat tervisi kõigile. Pean “vaksaali” peale ruttama, 10 minuti [pärast] on aururuun minemas…

Mõned päevad tagasi pidin taas kätte võtma raamatu “Kreutzwaldi kirjavahetus VI”, lihtsalt oli vaja üht kirjateksti. Muide, väga huvitav ja põnev lugemine, mul kodus ainult VI köide, mõelda vaid, et kirju nii palju, et saab kohe mitu köidet välja anda. Otsingute käigus avastasin, et ka 19. sajandil oli neil kiire: ruttu tervituskiri vaja saata ja siis vaja rongile rutata. Oh, kui tore sõna aururuun!

Muidugi tundub meile, et nende kiirus oli kindlasti aeglasem kui meie elutempo. Üldse tundub alati see, mis meil parasjagu käes kõige moodsam, kõige kiirem, kõige… Arvatavasti nii tegelikult pole. 

Möödunud nädala kõige-kõige positiivsem elamus: Kolga kooli üheksandikud. Mõnusalt asjalikud ja tegusad. Kujutan ette, kuidas nad 40- või 50-aastastena meenutavad, et kuidas nemad küll tegid ja jõudsid! Ja millised talved siis olid! Kogu hingest soovin, et nende jõulupidu, nende tähetund sujuks, oleks rõõmu ja vahvaid apsakaid, mis peole särtsu annavad. 

                                                    Teie 

                                                                        alandlik 

                                                                                        blogija

PS! See on hämmastav, kui austavad olid tolleaegsed kirjade pöördumised ja lõpetamised. Tase!                                        

 kes su ümber on. (lk 236)

Ja nii ongi. Mõned seisavad mu ümber turvaliselt  ja kindlalt, mõned tulevad ja lähevad, aga ka see on tore. Sellised mikrokohtumised on mu väikesed põgusad kohtumised ühistranspordis. Mulle tõesti meeldib liikuda punktist A punkti B aeg-ajalt ühistransporiga. Mu ümber on siis inimesed ja tihti on tunne, nagu oleksid nad vanad tuttavad. “Läbi nende avastad endas midagi niisugust, mida sa varem ei teadnudki.” (lk 221).  Seistes rahvarohkes kohas on kuidagi turvaline tunda, et olen üks osa neist. Neil on samad rõõmud ja mured, samad argiküsimused lahendada, sama igatsus, sama tupikusse jooksmine. Tegelikult on kõik sama. See taipamine on magus. 

Taipamine

See oli üks peatükk Ulfsaki elulooraamatust. Kui Ulfsaki jaoks oli see taipamine, siis minu jaoks äratundmine. “Tema ja mineviku suhe oli keeruline, justkui oleks Ulfsak mineviku kogu aeg maha jätnud. Minevik oli solvunud, et Ulfsak temast ei rääkinud, ja Ulfsak ei saanud aru, milleks temast rääkida, kui ta on ju minevik.” (lk 90)

Jah, mulle meeldib kogu aeg ettepoole vaadata. Püsti tõusta ja ikka edasi minna. See minevikus elamine on väsitav. Minevikust võiks teada ainult ajalugu, noh et ei astuks samadesse ämbritesse, millesse on astutud. Kui jah, ega see inimene ju ei õpi, sest 20. sajandil mõtlesime, et inimene pole nii loll, et korraldaks selliseid sõdu enam, mis olid nii I kui ka II maailmasõda. Aga on küll loll! 

Brüsselis Euroopa ajalookeskuses kajastatav ajalugu on sünge. Seal olles mõtlesin, et huvitav, kui mõni nn ajaloomuuseum või keskus näitaks möödunut hoopis läbi positiivsete sündmuste. Juba kaks sajandit vähemalt on ajalugu olnud probleemide lahendamise ajalugu…

No jah. Tegelikult on homseks ja algavaks nädalaks vaja üle vaadata vähemalt 100 pisiasja. Lähenemas ju nii palju olulisi mõnusaid sündmusi ja nende sündmuste keskmes on inimesed. 

Inimesed, kes on mu ümber, ongi mu elu:)

PS! Lisan siia video Brüsseli koolist, vahetunnist ja tunnist. Pani mind mõtlema…

https://photos.app.goo.gl/mTHXbHTnSGBZK74P7

 …voltis ennast aeglaselt lahti ja maailm omandas normaalse, inimliku mõõtme (lk 369)

Ohkan rahulikult, sest tunnen, et maailm mu ümber on hetkeks normaalne, inimliku mõõtmega. Eks järgmisel nädalal hakkab kiskuma tihedamaks see aegruum me ümber. Kõik vaja enne rahulikku jõuluvaheaega ära teha…

Hea ütlus see tihe aegruum. Kujuteldav tuleviku dialoog:

– Kuidas läheb?

+ Aegruumi tihedus pitsitab.

– ?!

+ Kiire on.

– Aa.

Olen juba varemgi tundnud, et kui pole korralikult ja terviklikult miskit lugenud, muutub mu olek tühiseks ja heitlikuks. Iga tervikteos annab kindlustunnet ja annab mõtetele hoogu. “Nii see just ongi – sa ei pea meeleheitlikult midagi välja mõtlema, mõte ja tähendus tulevad iseenesest.” (lk293)

Need kaks eelpool olevat tsitaati on Mudlumi raamatust “Poola poisid”. Jah, see raamat annab mõtteainet ja need tulevad iseenesest. Hakkasin mõtlema andekate laste peale, kellel ikka ja jälle tekib koolis konflikte. Igasuguseid. Kuidas tihti inimesed, kel kool jääb lõpetamata, on huvitavamad ja värvikamad kui koolipinki korralikult nühkinud inimesed. Kuidas tüdrukud on ikka enamjaolt iluks. Kuidas tüdrukud muutuvad emadena alandlikuks ja leplikuks. Kuidas on nii palju inimesi, kes ei märka ümbrust. Mõtlen selle all korda. Kuidas nooruses võid pidevalt sattuda  kummalistesse seltskondadesse. Kuidas arvad eneses leidvat just mingi ande, kui see mingil välisel jõul (näiteks õpetaja) kokku variseb. Kuidas, kuidas…

Mulle meeldis sealt üks üsna pisike seik: kui üks peategelastest on koolipoiss, siis hakati nende koolis garderoobe lukustama, sest asjad kadusid. Võtme pidi iga õpilane välja ostma. Riik aga ütles, et meil on tasuta haridus. Adam leidis, et tema ei maksa võtme eest ja võttis riided klassiruumi kaasa. Paar nädalat jaurati temaga, poiss jäi endale kindlaks ja mingil hetkel vaadati tema toolileenil olevat jopet ükskõikselt ehk seda enam ei märgatudki. “See oli võit süsteemi üle, mille tähtsust ei tule alahinnata. Kui üks kord on proovitud ja on õnneks läinud, siis võib ju vaikselt edasi õõnestada.” (lk 41)

Jah, mu klassis on üks poiss, kes ei vii oma jopet garderoobi, ja ma hakkan sellega harjuma:)