Päris lugemine

Kus oled nüüd sa,

mis sinust on saand…

Kunagine poplaul. Need sõnad iseloomustavad mind kui blogijat. Kus ma siis olen? Tööl ja kodus. Mis sinust on saand? Grammatiliselt õigem oleks saanud, aga tegelikult said ju kõik sellest sõnast aru. Miskit pole saanud. Endiselt see kes alati. 

Järelemõtlemisaega justkui polegi. Igaks päevaks on miskit. Tahaks öelda, et pööraselt sisutihe aeg, aga tean, et kui hiljem, aja möödudes mõtlen praegusele ajale, ei paistagi ta nii tööd täis olevat. Kindlasti on too tulevikuaeg veel tihedam igasugustest tegemistest. Selline pöörlev ratas. 

Aga selles kiires pooleteises nädalas on tõesti mõned mõtteheietused. Esimene neist on seotud praktilise tegevusega. Poolteist nädalat tagasi sattus mu lauale A. Huxley “Hea uus ilm”. Rohkelt tsiteeritud riigieksamil. No et loen ka läbi, hetkel olen lk 24. Kuna töös oli mul vaja raamatut, mis oleks seotud kunstiga, siis haarasin soovitusest kinni, tellisin e-raamatuna “Veneetsia mängu”. Hetkel leheküljel 68. Samal ajal loen Lucia Berlini “Koduabilise käsiraamatut” Olen poole peal, see ka e-raamat. Smart postiga saabus raamatuvahetusena “Monumendimehed”, sellele olen panustanud suured lootused.

Kas asi on e-raamatutes? Ega ometi minus, küsin muie suul. Ei noh, süüdlane tuleb leida. Aeg. Jah, aeg on parim ja turvalisim vabandus. 

Eks selle nn oma raamatu leidmine ole nagu oma inimese otsimine. Mõnega ajad korraks juttu ja miskit ei juhtu, kui kunagi enam ei vestle. Mõned kohtumised lummavad ja kohe mitte ei taha neid käest lasta, loe käest ära panna. Mul on olnud isegi nii, et aeglustan vestluse kulgu, et ikka veel ja veel olla inimesega (loe raamatuga), kes köitev. Kui vestlus läbi, tunned end kohe mitu tonni targemana.  

Valge lumi helvestena langeb maha

hämardub ja metsatee jääb seljataha…

Täna kipuvad laulud kummitama. Tore, et sellesse novembrisse valget tuleb. Muidu pime aeg, lumi valgendab. Mõnus aeg soe koht leida ja ikkagi lugema hakata:)

Kui kõrged olid lauad ja laed!

Kui kõrgel oli päike… /Alver/

Eile paistis üle pika aja päike ja kui täna vaatasin valgele lehele peale, siis tulid just need luuread meelde. Eks keeles ole ju väga tavaline nähtus tüüpilised naabersõnad. Ütled ema, mõtled kohe ka isa, ütled pesupesemine, silme ette tuleb naine. No jah, see nüüd jälle ei sobi, kes siis tänapäeval nii mõtleb, aga mis teha, aastad on oma töö teinud. No ja vaatan päikest ja meenub Alver. 

Eile foto. Sihvakad valged kased kontrastiks teele. 

Ja see porine tee…

Jah, need teed on praegusel aastaajal keerukad. Metsateel jalutades mõtisklen tihti inimese laiskuse üle. No kohe pean autoga sõita saama, mis siis, et auto vänderdab ja järele jääb sõidust kohutav vaatepilt. Mina pean autoga sõita saama! 

Kui metsatee lakub oma haavad ise, siis väikesed kruusateed kodudeni ootavad abi. Minu tee inimesteni on küll hetkel pöörane. Iga kord, kui astun Kolga poole, kirun valla teehooldust. See, mis viimasel korral siin septembris tehti, meenutas mulle nõukogude aega. Võõras tee, võõras vara. Muutun alati väga kurvaks ja kohmetuks, kui märkan nõukogudeaegset ellu- või töössesuhtumist. Paraku on inimene oma olemuselt sama. Teisest küljest nagu loodaks hinges alati edasiminekut ehk siis paremaks minekut. 

Alles täna märkasin Alveri luuleridades, et neid saab ka teisiti tõlgendada. Kõrged lauad ja laed on alati olnud lapse vaatepunkt elule. Täna aga näen neid ridu ja mõtlen suhtumistele. Kas teen tööd nii, et miskit ära ja minu lagi jääbki mu pea kohale või on ikka võimalik paremaks kõrgemaks asi ajada? Küsimuste küsimus. Lahendus vist ikkagi kõigub.  

Aga täna on ju päev isadele. Lehvitan sulle, armas isa!

Milline metafoor! Tõlgendusi iga mätta otsast. Aga jah, sain nädalavahetusel astuda küll mööda punast vaipa, kuldsed lehed liuglemas mu ees. 

Kui on sünnipäev, siis enamik soove ütleb, et ela nii, et hall argipäev ei muserdaks, too värve oma ellu, leia värve oma elust. Kerge soovida, raske teostada. Kuigi jah, eks ikka kättevõtmise asi. Üldse on enamik elust  nn kättevõtmise asi. 

On vaja raamat lugeda, siis tuleb see lihtsalt kätte võtta ja lugema hakata. Aga kui ei meeldi see raamat, siis jälle kättevõtmise asi. Kui pole vaja kellelegi põhjendada, miks selle pooleli jätad, siis lihtsam, pane raamat kõrvale ja võta uus… kui aga pead kellelegi seda ütlema, siis võta kätte ja põhjenda. 

On vaja töölauale kord luua, siis hakka tegema. Töölaua kultuurkihi alt leian alati miskit huvitavat, mis edasi viib. Kuhu edasi? kuulen kedagi küsimas. Edasi järgmistesse päevadesse:)

Ja nii on kõigega, isegi sõpruse hoidmisel. Ka sõprus vajab toitu, värve halli argipäeva. Minu punane vaip oli nädalavahetus sõpradega. Mõnus ja kosutav. Koju tagasi sõites tundsin iga ihurakuga, kuidas esmaspäevased, teisipäevased jne tegemised terendasid. Mida teha selles ja selles tunnis? Meelde tuletada seda ja seda! Võtta kaasa see ja see. Öelda seda ja seda. Olla seal ja seal… ja need terendused olid tegelikult värskendavad.

Kuldsed lehed punasel vaibal 😍

(Mälestades Soame Jenynsit, kes tuli meelde, kui luuletus oli juba kirjutatud) 

Mõnikord tuleb mulle häid mõtteid,

üllatavalt häid mõtteid: need on mõtted

ja sealsamas saavad nad nagu iseenesest sõnadeks.

Panen kirja ja siis loen…

Miks ma selle kirjutasin?

Kust ma selle võtsin?

Kuidas see mulle pähe tuli? See on nii palju parem kui mina…

Kas me olemegi siin ilmas lihtsalt tinti täis sulepead,

millega keegi kirjutab seda, mille meie paberile paneme?

[18.detsember 1934]

Täna olin juba kodus. Äratehtud. Soojuse lummuses. Kulgemise lummuses. Pessoa lummuses…

https://www.youtube.com/watch?v=HuQ1fIWwFpg&ab_channel=JonnaKubu 

                                                                           ***

                                           pilguga

                                                      küüntega

                                                                   hammastega…

On esmaspäev. Argipäev. Mõnele sünnipäev. Mõnele puhkepäev. Vaheaja kolmas päev. Raamatu lugemise päev…

Tegelikult olen heldinud ja ei oska leida õigeid sõnu, et tänada lähedasi ja tuttavaid. Seetõttu võtsingi laual oleva luulekogu pihku: Aino Perviku “Puusseastuja” lk 53. Ja nii ta alustabki seal:

See, millest kinni hoida

pilguga küüntega hammastega…

Ja asesõna see on asendatav oi kui paljuga!

Aitäh märkamise ja hoolimise eest. 

Raamtänuna lisan siis lõppu Perviku luuletuse lõpu:

Tahaksin uskuda sõnasse. Sõna ei ole kõikvõimas, sõna on vaid osa tervikust. Puu, millest kõnelen, peaks kasvama tervikuks. tervik tekib lihast ja sõnast, ainest ja mõttest. Seda me olemegi: aine ja mõte.

Sõda. Inimkond oma paljutõotavas ajaloos käib spiraali mööda ja iga kord imestatakse, kuidas see küll võimalik on. Nüüd, 21. sajandil! Inimene ei õpi ka millestki. Ajaloo õppetunnid peaks olema sõnaühend, mis peaks üht ja teist ära hoidma. Aga ei. Ikka ja jälle kuuleme traagilisi teateid vägivallast, mõtlematusest. 

Kirjanik Russell on öelnud, et tõde ei sobi kokku soovmõtlemisega, aga samas tean, et suured ootused on võimas vahend muutmaks maailma. On ju tuntud need lood, kus õpetajale öeldakse enne õpetamist, et need õpilased on väga tublid ja avatud ning need teised pole seda. Ütleja aga teab, et lapsed olid kõik sarnased. Igal juhul on teada meile õppeaasta lõpp: suured positiivsed ootused on tulemused veelgi paremaks teinud nendel õpilastel, kellest räägiti kui andekatest ja töökatest. 

Usu inimese headust, tublidust ja töökust. Ometi kipub see ikka ja jälle ununema. Miks on koolis tihti kuulda lauseid: jälle asjad kodus; kodutöö tegemata; lüngad täitmata; töö nii lohakas jne? 

Septembris alustan uut õppeaastat alati optimistlikult, rõõmsalt: nüüd alustame koos maailma avastama, täpsemalt lugema raamatuid, tekste, kirjutama, arutlema. Õppima! Aga juba oktoobri alguses hakkab suur ootus, nn soovmõtlemine haihtuma. Tekib lootusetus, nõutus.

Natuke tean vastust, kuidas muuta seda kõike. Eks me kõik tea, aga me ei julge asju muuta. 90ndad oli selleks ikka hiilgav aeg: kerge südamega sai palju natukeseks ajaloo prügikasti visata ja alustada täiesti uuelt lehelt. Kolgas näiteks aktiivõppega. Äärmiselt loominguline, milles oli püüdu loovusele, iseõppimisele. Hetkel oleme nn heaoluühiskonnas ja iga radikaalne muudatus mõjub revolutsioonina ja see on juba kahtlane. 

Kõik me teame, et klassides õpib väga erineva tasemega õpilasi ja see teadmiste omandamise tase lõheneb veelgi. Kuidas saaks seda lõhet väiksemaks? Taas revolutsiooniline vastus: klassideta koolis. Aga kui palju Eesti koole julgeks õppeaastat alustada klassideta koolis? Koolis, kus liigutakse nn teemasid pidi; ollakse  nendega, kes mingist teemast väga huvitatud. Eks projektipäevad, kus ei liiguta klassikaupa, on seda fenomeni juba päris elus mõnikord näidanud. Aga projektipäevad on ainult üks sutsakas, see on nagu üritus, mitte argipäev. 

Või siis see, kui oled mõne klassiga jõudnud millestki huvituda ja siis heliseb koolikell. Viimati loetud raamatust leidsin lause: “Ainult koolis jagatakse maailm ainete kaupa juppideks.” Kuidas seda muuta? Südames teame, aga mitte midagi selleks ei tee…

Kuidas ikkagi leida näiteks lugemiseks motivatsiooni? Vastus on muidugi primitiivne: õige raamat õigel ajal ehk jah, peaksin kirjanduse tunnis tegema tohutut tööd: III kooliastmesse jõudnud klassis on neid, kes veerivad ja ei saa näiteks “Naksitrallidest” mitte miskit aru, ja on neid, kes vabalt võiks kätte võtta mõne IV kooliastme raamatu. Lõhe missugune! Ja nii on vist iga õppeainega. Näeme probleemi, aga ei lahenda. 

On kerge ajada asju raskeks, aga raske teha neid kergeks. 

Esmaspäeval üllatan noori:)

 , et mitte öelda: “Olen empaatiline”

Jah, möödunud nädala märksõnaks saaksin tagantjärele panna ´empaatia` või siis meie kõnekäänu `nahka pugemine`.

Õpetajate päev. Noored saavad olla õpetajad. Olla terve tööpäeva postil ja vastutada tol hetkel õpingute eest, milles tema enda koolikaaslased. Minu tubli 9. klass asetas end  suurepäraselt õpetajate olukorda. Koju tulles mõtlesin, et äkki peaks isegi varem õpilased tundma seda, mida õpetaja mõnikord klassi ees tunneb: jõuetust, kurbust siis, kui lapsed on ükskõiksed ja mõnikord ülbed oma õpingute suhtes; rõõmu siis, kui lapsed on avatud. Äkki siis mõistaks õpilased õpingute olemust rohkem? Eks sellele pani mind mõtlema üks kainik (7-12aastane laps), kes nõudis noore õpetaja käest, et ta nõuab päris õpetajat. Muidugi siin jõuan nüüd küsimuseni: kes on päris õpetaja? Kuid igal juhul on lõpuklassi noortele alles veel hea traditsioon: õpetajate päeval võimalus kuhjaga tunda empaatiat.

Täna, 8. oktoobril saab Kirjanike Liit 100-aastaseks. Vot, kirjanikud on küll need, kes poevad meie nahka jõuliselt, ja nemad on ka need, kes aitavad meid minna läbi teatud tegelaste selliste inimelude nahka, kellele elu ehk kunagi võimalust ei anna. Meenub Andrus Vaarik, kes ikka kooliteatrite festivalil noortega suheldes on öelnud, et laval olles on tal võimalik olla hiilgav ja tark kuningas või enda eluga sassis narkar, kahtlematult seda viimast ei tahaks keegi päris elus kogeda, aga laval olles mõistad tema elu ja saad aru, miks just nii läks. 

Raamatute lugemise üks tugevamaid argumente on tihti, et see arendab meis empaatiavõimet. Jah, kes meist poleks mõne tegelasega väga samastunud ja üllatunud, kuidas ta mingit olukorda lahendab ja kuidas see siis lõpeb. Need on turvalised õppetunnid.  

Lugemine on turvaline elu elamise viis. 

Soovin, et eesti kirjanikel oleks ikka teravat pilku ja teiste nahka pugemise võimet, et siis meil, lugejatel oleks kergem elu õppida.

Ja nüüd viimane sellenädalane kohtumine empaatiaga. Loen hetkel Rutger Bregmani raamatut “Inimkond. Paljutõotav ajalugu” ja eile õhtul jõudsin leheküljeni 221. 😃

No näed siis. Kui inimene loeb, siis on tal mõnikord ka mõtteid, mida välja öelda. See on mul tavaline, kui tükk aega pole miskit head ja voolavat lugenud, saavad justkui mõtted otsa, räägitul puudub sügavus. Enda meelest muidugi😀.

Heli Kendra “Kärkä” romaani tegevuskoht viis mu mõtted Mats Traadi suurromaani kohta Palanumäele ja sealt edasi jõudsin Kolka. 

Tavaliselt sellistes suurromaanides adub lugeja, et inimeste üheks suureks mõjutusvahendiks, miks nad just sellised on nagu on, on koht, kus nad elavad (on ülekuhjumine 😯). 

Olen sisserännanu. Kui palju on Kolga mind muutnud? Kas paremaks? Halvemaks!? Või hoopistükkis on ta mind aidanud, lohutanud, edasi viinud? Kahtlematult on olnud hetki, kus oled lummatud oma koha võlust. Tavaliselt siis, kui loodus ja aeg üheskoos nagu postkaart. Kolgas neid hetki jagub. No ei saa jääda sügisel ükskõikseks, kui kõnnid bussijaama ja vaatad enda kõrval olevat müüri. Mis värvide mäng! Neid nn konkreetseid kohti jagub. 

Aga kui palju ikkagi inimese loomus ja koht end täiendavad? Kui palju inimesed, kes mu ümber elavad, mu elu kujundavad? Tegelikult palju. Rohkem, kui oskan märgata. Kas siis, kui sisserännanu on juba siin üle 30 aasta elanud, kas ta on ikka võõras? Päris ausalt vastates, siis mõnikord tunnen seda. Õnneks on see hetkeline.  

Jah, koht metamorfoosib mind. Nagu ploomegi 😂

Natuke üle aasta olen oma mõtteid kirja pannud. Esialgu mõtlesin, et mingeid postitusi ei tule, panen kodulehele üles töölehed ja näpunäiteid lugemiseks. Aeg aga pakkus kõneainet ja siis märkasin, et blogi loetakse laupäeval kell 7. Ühest küljest tekitas see magusa dialoogi: mina siin arvuti taga ja keegi lugemas ekraanilt mu mõtteid. 

Vahepeal tundsin, et kirjutamine aitas: miskit mu peas sai selgemaks ehk siis dialoogile lisandus ka teraapiline nurk. 

Aga nüüd tervelt paar nädalat olen tundnud end kirjutamistühjana. Ju pean natukeseks suu kinni panema ja rahulikult vaatlema ümbritsevat. Koguma, märkama ja siis noka lahti tegema. 

PS! See eelpool oli vabanduskiri, miks pole uusi postitusi nii pikka aega olnud.

Ikkagi täitsin tühja lehe. 

 Suureks kasvasid:)

Indrek Kofi lugulaululine värssteos tuletab lugejale meelde, et suures hunnikus käskude, keeldude ja reeglite maailmas on väsitav elada ja aeg-ajalt peaks sellest põgenema, veel parem – peaks neid julmalt eirama. Mis siis juhtub? Noh, natuke on paanikat, aga elul on see omadus, et ta lõpuks selle paanika lahendab või siis annab mõneks ajaks mõtlemisainet. Nii neile, kes reegleid paika panevad, kui ka neile, kes neid täitma peavad. 

Kool on kestnud sel õppeaastal juba kaks nädalat. Taas suur kogus reegleid, käskusid, keelde, kohustusi! Jah, suvine Ruhnu reis viib mõtted harmoonilisema elu poole. On küll võimalik elada nii, et keegi ei pea ütlema sulle, et ole viisakas, austav, mõistlik nii enda kui ka kaasinimeste suhtes, ühesõnaga kõik sind ümbritsev lihtsalt on… Toimib sisemine korrapidamine. Mul on ikka selle korrapidamisega eluaeg mingi kala olnud:) Kuidas küll tahaks, et kõik lihtsalt on, et kõik lihtsalt toimiks…

Ja nüüd üks tore hetk! Neljapäev, tööpäeva lõpp, tulen treppidest alla ja alumisele trepile jõudnud, paneb ootamatult keegi väikese käe mu õlale. Imearmas väike tüdruk sosistab: “Teil on nii ilus kleit!”, vaatab mulle silma ja naeratab. Olen kohmetu ja sekundi pärast säran. Kui vähe on rõõmuks vähe!