Päris lugemine

Õppuritega on justkui vastupidi. Kogu õppeaasta on sajaga või isegi saja kümnega läbitud. 

Kuula nüüd hoolega! Jäta meelde! See on oluline! Kirjuta loetava käekirjaga! Pane tähele! 

Esita homseks! Parem isegi kui tänaseks! Jah, A4le! Hoia äärejoont! 

Mõtle enne, kui ütled! 

Püüa selgemalt rääkida! 

Ei mitte homseks, tänaseks! Jah, täna teeme selle töö! 

Kus sul seda vaja läheb? Mis küsimus! See ongi elu! 

Vastuta oma tegude eest! Vastuta oma sõnade eest! Mis see vastutus on!!! 

Oh, kuidas sa seda pole veel kuulnud? 

Me ju rääkisime sellest eile, 

üleeile, 

eelmisel nädalal, 

eelmisel kuul, 

eelmises klassis, 

1. klassis!

Nii, nüüd tuleks kiirus maha võtta ja mõnuga. 

” Olen sageli mõelnud, mida kirjandus on mulle õpetanud. Üks võimalik vastus seostud afektiivsusele vastupidise seisundiga: järelemõtlemisega. Kui tundepuhang kujutab endast vahetut reaktsiooni ja lähtub vajadusest otsekohe, täie jõuga reageerida, siis järelemõtlemine kutsub vaikselt, aga järjekindlalt vaatama oma reageerimisi üle. Reageerima reageerimisele, aga mitte otsejoones, mitte esimese impulsi ajel, vaid pikema aja vältel. 

Järelemõtlemine tähendab mõtlemise aeglustamist.” 

Jan Kaus

Ideaalne õppuritele, õpetejatele. Kõigile, kes saavad suvepuhkusele. 

 … kus küll võetaks vastu tühja mõttetaarat!

Korrastasin oma sahtleid. Oh, kui palju igasugust vana ajalehematerjali! Olen kunagi heas usus igasuguseid häid lugusid, intervjuusid jms kõrvale pannud, et seda läheb ehk vaja. Koristades avastad, et tegelikult pole sa neid kordagi liigutanud ja pealekauba peaks kõik see netis üleval olema. Nii et kõik prügikasti! Oi! Ei! 

“Elame ajal, mil emakeeleoskuse eest saab medali” 3. märts 2000; “Kas kaardid ja keel on võrreldavad?” 17. veebruar 1995; “Eesti – keel ja maastik” 3. august 2012; “Laste lugemisoskusest mitme nurga alt” 2. september 2006 jne. Kas ikka viskan kõik need ajaleheväljalõiked? Pealkirjad viitavad ajatutele probleemidele, küsimustele. 

Ehk siis taas – kus küll võetakse vastu tühja mõttetaarat?

Vups! Hetkel raadios kõlas lause, et veel viis aastat ilmuvad uudised ajalehepaberil! Huvitav. Nii et aastal 2027 kõik helesinisel ekraanil. No vaatame. Ikka vist ei viska neid ajaleheväljalõikeid ära:)

Õppeaasta lõpus on eriti hea mõelda: mis teadmised panen varasalve, mis lennutan tuulde?

Sõna tuulde meenutas Thuni külvikalendrit. See ju praegu oluline. Kas juure-, lehe-, õie- või viljapäev? 

JUUR – tugev maa-alune vars, millest taim toitub – MILLEGI ALGUS, LÄHTEKOHT (teadmised)

LEHT – taime osa, mis kinnitub varrele v oksale – TALLETAMINE (paberileht, veebileht)

ÕIS – taime erksavärviline osa – SILMAPAISTVAIM OSA (hellitusnimi õieke)

VILI – taime osa, mis tekib õiest ja sisaldab seemneid – SAAVUTATU, TULEMUS 

Mis päev täna on? 

https://www.maheseemned.ee/et/kalender/ 

 Milline paradoks!

Tärkamisajal olla haige. Tüütu, aga sunnib olukorraga leppima, sunnib maailma vaatama teise pilgu alt, sunnib unustama, sunnib uuesti alustama. 

Sügisel korjame saaki, kõike seda, mida külvatud, istutatud kevadel. Paradoks ongi nüüd koolisüsteemis. Sügisel hakkame külvama ja istutama, nüüd, kevadel aga saaki koristama. Kui talvel oli blogikülastusi ainult siis, kui jõudis kätte mingi raamatu vastamise tähtaeg, siis nüüd on läinud elu kibedaks. Statistika näitab igapäevaseid külastusi ja küllap just neid nn raamatu vastamise töölehti sirvitakse. Nii et kogume läbiloetud raamatu(te) saaki!

Kui rikkaliku varasalve keegi saab, see on põllumehe (loe õppuri) enda teha. Noh, oma osa on siin ka ilmastikul (loe koolipäevadel) ja ka mullast, kuhu külvatud (loe eelnevalt õpitu). Kes on õpetaja selles agraarmajanduses? Mõisapäevilt kindlasti kubjas:), tänapäeval ehk nõunik. Mine sa võta kinni! Igal juhul mitte eurovolinik, sest need on ju PISA testid:) Põllumees põline rikas.

Oh, neid metafoore! Meenub Eno Raua “Peep ja sõnad”. Kõigile tuttav raamatuke lapsepõlvest. On vahva, kui õpid kujundeid, piltlikke ütlusi, olukordi sõnastama. Elu läheb kohe lõbusamaks…

Mis need meemidki muud on kui kokkupakitud kujundid elust enesest!

 … jälle sajab … nii suur tuul … päike paistab, ikka on nii külm … mis ilm see on …

Kõigile tuttavad, igapäevased laused. Torisen ise samamoodi: ilm on ikka paljudes asjades süüdi. Tegelikult mulle väga meeldib, et me ilmake vaheldub. Vihmased, tuulised päevad on näpatud tunnid. Mu viimane loetud raamat. Läksin ostma Anna Gavalda “35 kilo lootust”, aga kuna seda e-raamatuna polnud, ostsin tema “Näpatud tunnid”. Pealkiri ütleb otse, mida võiks aeg-ajalt teha, lausa peaks. Kui raamatus andsid peategelastele impulsi näpata tunde tüütud inimestevahelised suhted, tüütud tseremooniad, siis mina saan täna näpata aega arvuti taga olemiseks tänu ilmale. Päikselisel päeval müttaks aias ringi, mis muidugi ka on tore!

Kust lõpeb hea kasvatus ja algab selgrootus? /A. Gavalda “Näpatud tunnid”/

Küsimus, mis pani mu raamatu kõrvale tõstma ja mõneks ajaks mõtlema. Nii palju olukordi kangastus tänasest päevast, kus saan esitada nii endale kui ka kaasteelistele, kust lõpeb hea kasvatus ja algab selgrootus. 

Oh-oo. Kiikasin keeleveebi (kn.eki.ee), et vaadata sõna selgrootu täpset seletust, aga ohoo üllatust. 

Sõnaveeb: omadussõna selgrootu – inimese iseloomukindluse, selle väljenduse kohta; tahtejõuetu, põhimõttelage, muganev.

Miks me kõik neljakesi (raamatus oli neli peategelast) sellised olime? Miks avaldavad meile mõju inimesed, kes kisavad teistest valjemini? Miks suudavad agressiivsed inimesed sedasi halvata?  /”Näpatud tunnid”/

Ma ei tea vastust. Nii lihtsalt on. Iga kord, kui miskit sellist juhtub, oleme soolasambad ja alles paar tundi hiljem keerlevad peas head argumendid, õige reaktsioon olukorrale. 

Kuidas küll tahaks, et me poleks halvatud praeguses hetkes, praeguses sõjahetkes!

Etümoloogiasõnaraamatus?

* etümoloogia – keeleteaduse osa, mis uurib sõnade päritolu jms

Jan Kausi “Vaade” pani mõtted rändama… pani taas sõnatüvedele mõtlema, sõnadega mängima. Raamatus oli nn suuri sõnu, nt lõpmatus, tühjus jne. Mõtted uitasid igavikulisusele. Igavik. Kas sõnast igav? 😊Mu viimase aja pidev tegevus, see on huvitav. Aga nüüd sõna vaade juurde. 

vaade : 

Polegi seda sõna. Tühjus. “Vaates” kirjutab tühjusest Jan Kaus: “Igatahes pole tühjus staatiline, vaid pidevalt arenev, pidevalt täiustuv. Iga olend jätab surres endast maha tühja koha, augu – aga see pole sama mis vaakum. Ka tühi koht on jälg, lisandus tühjuse pidevale kasvule.” /lk 136/

vaatama : oma pilku millelegi v kellelegi suunama, vt valvama

Olgu, keeran paar lehte edasi.

valvama : midagi v kedagi silmas pidama hoidmise, kaitsmise, hoolitsemise eesmärgil. Läänemeresoome tüvi. Ometi on arvatud, et võib olla tuletis sõna valama tüvest. Vana kirjaviisi valatama silpide koondumisel on tekkinud vaatama. 

Järjest huvitavamaks läheb, sõnani valama poleks oma aruga jõudnud. Nii tore, et on olnud sõnade uurijaid-puurijad ja et on sõnaraamatuid.

valama : nõust vm mahutist kallutades vedelikku vm ainet välja voolata laskma. Läänemeresoome-mordva tüvi. Vt ka sõna vale.

Et siis valan vaateid mingist mahutist, lasen vaadetel voolata välja. Väljast sisse ehk siis mina olen anum, millesse vaated voolavad… Aina põnevamaks läheb, sõna vale? Huvitav!

vale : tõele mittevastav. Arvatakse, et see on tuletis tüvest valama. “Sõna võis algselt tähendada soolikasse valatud vorsti ja seda hakati kujundlikult kasutama väljendtegusõnas valet rääkima.” /Eesti etümoloogiasõnaraamat/

Valevorst:) Valan valesid. Uh. Ei taha.

Selle mängu punktiks sobib taas Jan Kausi “Vaatest” üks mõtteke.

“…maailma avastamine eeldab aega, täpsemalt öelda mentaalset aeglust. Sellist aega, mille käigus aja igapäevane, ühesuunaline loomus muutub, taandub.” /lk 145/

 lummama : lummata : lumman, läänemeresoome-mari tüvi

nõiduma, meeli segama; võluma, kütkestama

lumota soome

lumaš mari

lumi : lume : lund,  Uurali tüvi

lumi vadja, soome, isuri, karjala, vepsa

luim liivi

lopme saami

lov ersa

lov mokša

lum mari

Ometi! Kui ilus! Nagu muinasjutt!  :  Kaua võib? Ikka veel, see ei lõpegi! 

Iga talve laused. Lumi on hea näide sellest, kuidas suhtumine millessegi/kellessegi muutub. 

Uus ja värske on imetlusväärne, igapäevane muutub tüütuks. Kuidas leida rõõmu ja jõudu

 näha argipäevas? Väga lihtne. Meeldetuletustega, et

– pole halba ilma, on vaid halvasti valitud riided;

– igas töös leidub üks suhkrutükk, mis teeb…;

– homset päeva pole keegi näinud;

– rõõm ei tule valuta;

– Carpe diem!

Miks, algav päev, on argipäev su nimeks?

   Ma kuulutan su sekundid kõik imeks

   täis iluehmatust ka täna hommikul. 

Selle Betti Alveri luuletusega võiks seekord lõpetada.

PS! Realistlik vaade tujukale aprillile 😎 

Kui lumehang enne paastumaarjapäeva kaks nädalat koera kannab, siis kannab lumehang pääle paastumaarjapäeva kaks nädalat härga.

Kui maarjapäeval lumi katusel, siis jüripäev hanged aia ääres.

* 25. märts paastumaarjapäev, 23. aprill jüripäev

 … jürikuu, mahlakuu, sulakuu, naljakuu, lihavõttekuu, puhkemiskuu.

Aprilis (lad avav)

Naljapäev on möödas, paar korda nägin, et siga lendab. See ninapidi vedamine on tore! Ja see nõuab pingutust, mõtlemist, improvisatsiooni, no mida veel!

14. aprill on künnipäev. Päeva nimetuski ütleb, et pidid valmis olema põllutöödeks. sel päeval tehti miskit sümboolset põllutöödega, viidi väike koorem sõnnikut põllule, künti üks vagu vms ja tõusma pidi hästi vara. 

Aga see päev on ka väga seotud kooliga. 2004. aastal sai sellest päevast õues õppimise päev. Nii et sel päeval tuleb siis tõusta hästi vara ja teha kasvõi seda õues õppimise päeva sümboolselt: minna õue õppima natukesekski. Veel parem, võta raamat kätte ja otsi üks tuulevaikne päikseline koht ja loe raamatut, kohvi- või teetass kõrval. Täiuslik.

Kiusatus on hetkel lõpetada, sest nii ilus pilt tuli silme ette…

/ – – – /

On elu lühike, kuid kunst on pikk,

et pole põhjust olla murelik.

Las saab areeni aardeks haisev sikk

ja talle kuulub au ja tulevik,

kunst kunstiks jääb ja loom on ikka loom,

ükskõik, kas hõrk või vänge ta aroom.

Poeetidest üks on küürus gnoom,

kui teisele maailm on aerodroom.

/ – – – /

“Lüüriline intermetso”

Artur Alliksaar, aprillis sündinud poeet

* gnoom – 1. kääbuslik inimesetaoline olend 2. mõttetera, eriti Vana-Kreekas.

https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/gnoom/1 

* aerodroom – lennuväli

* lüüriline – tundeluuleline, lüürikasse kuuluv

* intermetso – vabavormiline instrumentaalne muusikapala, vahemäng

Täna hommikul ehk siis laupäeva hommikul voodis logeledes hakkasin äkitselt mõtlema, et mis olid minu selle nädala sõnad, mis kummitama jäid. 

vestlusaken

motivatsiooniposter

vestma

jäädvustama

kalur

Miks just need? Kahte esimest kuulsin loengus “Eesti naiskirjandus juurtest õiteni”. Vestlusaken on kõnekeelse sõna tšättima asemel, täpsemalt siis virtuaalse suhtluskeskkonna kirjaliku suhtlemise koht. Tore sõna! Kujutlen end aknal käsipõsakil vestlemas sõbraga, päike paistab silma ja. Edasi mõtle ise.

Motivatsiooniposter oli plakat, mis innustab sind millelegi mõtlema, edasi tegutsema, näiteks esimene slaid pikas loengusarjas. Meenutab motot kirjalikus tekstis. Natuke kohmakas sõna, aga ikkagi miskit uut.

Vestma ja jäädvustama olid sõnad, mis valmistasid raskusi 4. klassi õpilastele. Jah, eks need olegi sellised sõnad, mida iga päev ei kasuta. Ometi on nad olemas iga inimese sõnalaekas.  Võtad neid sealt aeg-ajalt välja ja kindlasti tõusevad nad su tekstis esile. Vestan siin oma sõnalugu. Tegelikult oli kerge lastele selgitada selle sõna kahetähenduslikkust, aga sõna jäädvustama tähenduse selgitamine oli päris keeruline. Ma tean selle sõna tähendust, aga ei oska seletada – tuttav lause. Neljandikud sel reedel panid need sõnad esimest korda oma laekasse. 

Kalur oli sõna, mida üks üheksandik ei teadnud. Oh, jah…

Tegelikult on meie sõnavara viimasel kuul muutunud. Aasta alguse sõnu: vaktsineerimine, rohepööre, vaimne tervis, elekter, arved, kiik, ratas, helmed…

Aga praegu: sool, sooda, põgenik, ärevus, džävelin, gaas, kallas, herem, salm, palm…

Küll oleks turvaline ja hea, kui saaksime hetkel oma põlissõnu kasutada!

ema, puu, jõgi, kaks, kala, keel, kõiv, nimi-, ela-, ole-, päev, vesi, hing, ilm, isa, koda, käsi, maa, öö, üks, meel, aed, aeg, eile, julge, kiri, maja oja, tõuse-, naera-…

Ja veel. Viimase nädala üllatusluuletus!

Anna Haava “Kohus”

 mus = harjumus

tahta teada, mis toimub. Raadiost, telekast, veebist… inimestelt. Keeruline, sest tean, et harjumused muutuvad tihti tõeks, et nii ongi. Harjumus varahommikuti tõusta, harjumus hambaid pesta, harjumus suhkruta kohvi jooma, harjumus jala kooli minna, harjumus mask ette panna, harjumus arvuti tööle panna, harjumus kirjakastid avada, harjumus…

muspärane = harjumuspärane

Õudusega märkasin, et eileõhtused uudised olid natuke tapeediks muutunud. Harjunud olekuga räägitakse ja kuulatakse sündmustest, mis kaks nädalat tagasi ehmatasid meid. Nüüd vaid teeme tõsise näo pähe ja. 

Oh, kui valus see kõik on!

sk = harjusk,

endisaegne rändkaubitseja. Sool ja äädikas, tikud ja supipurgid. Ehk on neid harjuskitel? 🙂

matu = harjumatu

on see põgenikevool ja see peabki jääma harjumatuks!!!

tama = harjutama; ta = harjuta

Harjuta andma, loovutama, elama vähemaga. Mõistlik. Miks see ainult kriisis meelde tuleb?

tus = harjutus

pettumus + viha = ?

kadedus + himu = ?

julgus + tegutsemine = ?

märkamine + siirus  = ?

südameheadus + rõõm = ?

mõistmine + leppimine = ?

sünd + surm = 

s = harjus

kala (Thymallus thymallus), jõgede leedi, lõheliste seltsi harjuslaste sugukonda kuuluv. Eesti keeles tuntud ka sünonüümid: ärn, harjakas, hõbeforell. Eestis on harjuste püük keelatud aastaringselt ja ta on levinud vaid mõnedes jõgedes.

Harjus harjutas harjus harjumatut harjutust.

Küll on tore see eesti keel!

Õnne ja kestvust sulle, eesti keel!

 ja samas pikk siht silme ees

Parim hetke mõtestamiseks. 

“Mida täna teed?” küsib ema telefonis. 

“Noo, nagu ikka. Väljas on ilus päike. Õue lähen kindlasti.”

Valus ja piinlik on hetketi nii rahulikult oma päev paika panna. Aga nii see on. Meil siin on rahu. Vähemalt väliselt ja seda tuleb hoida. Tuleb iga päeva, iga hetke kasutada ja sellest rõõmu tunda. 

Kohati hakkaski me elustiil liiga nautlemiseks minema. Jah, tasakaal peab olema. Kui vehid ikka hullult tööd teha, siis peab sinna vahele mahtuma ka pisut molutamise aega. Nüüdseks peaks ka see molutamise aeg olema heade mõtete aeg. Ees oleva töö/ tegemise aeg. Patt on praegu lihtsalt telefonis ekraanil näppu liigutada minutite/tundide viisis. 

Vaheaega on jäänud kaks päeva. Jõuab veel mõnd raamatut/teksti lugeda, analüüsida toimuvat ja oma lähedastega olla. Kohal olla!

“Mida täna teed?” küsib ema

“Korrastan mõtteid, koristan tuba, valmistan ette koolinädalaks. Aitan Ukrainat.”