Ukraina sõdurile
Imeilus mees teisel pool teed.
Südamed peatuvad punase tule ees.
Lehvitan, ta lehvitab vastu.
See ei saa olla viimane kord,
kui üksteise silmi näeme.
Meie teed ristuvad taas.
Räägin vene keeles,
kuigi ei valda.
Tema räägib eesti keeles,
kuigi ei oska.
Tunne, nagu
sajaks
teravat
jäist
vihma
soojas
toas.
Jonna Kubu luuletus raamatust “Kest, mine”
Mis see on ?
Mõnel igal õhtul enne magamaminekut kaks lehekülge, mõnel kaks peatükki. Mõnel nädalas raamat, mõnel päevas. Mõnel kolme kuu jooksul. Mõnel…
Minu lugemisrütm on viimase kahe nädala jooksul puhkeasendis ja see annab kohe tunda. Pole millesti rääkida. Otsid sõnu, kombineerid lauseid, aga kõik tundub kuidagi punnitatud.
Võta siis raamat kätte ja hakka lugema! Mis hädaldad?!
Aega ei ole. Väsinud olen. Ei ole midagi lugeda. Tegemist on nii palju. Lugemine läheb nii aeglaselt. Uni tuleb peale…
Loll on see, kes vabandusi ei leia. Ei taha loll olla, mis siis on minu vabandus? Rööprähklemine ehk?
Tunnid, koosolekud, kokkusaamised, individuaalsed õppekavad, kahed-kolmed, neljad-viied, järeltööd, ahju kütmine, söögitegemine, kirjadele vastamine, konkursid, lähedased, proovid.
Jah! Proovisime! Proovisime minna Jõgeva luulepäevadele sel laupäeval, positiivne saatuse sõrm astus vahele.
Kurbus kurgus luksub
täpselt nagu suurtel.
Süda rinnus tuksub
samuti kui suurtel.
/ Viivi Luik/
“Kahetsuste raamat” tuleb suletuna hoida. Mis ei tapa, teeb tugevaks ja elu annab kindlasti parema võimaluse, millest hiljem aru saad.
Sinu enese nime pääle
seisma jäi sõrm.
Ole nüüd ise
lootus.
Ole ta viimane
kiir.
/Viivi Luik/
Või normaalsus ilus?
See viimane sõnaühend on tegelikult Jan Kausi artiklist 2021. aasta Akadeemias nr 11. Põnev ja inspireeriv lugemine.
“Normaalsuse ja kunstilise väljendusviisi seostest olen mõelnud umbes nii: kui sotsiaalses plaanis on igati õige ja tark, et inimesed ei hüppaks vette tundmatus kohas, siis suhtes kunstiga tuleb mõnikord/sageli kasuks täiesti vastupidine hoiak (seda muidugi ülekantud tähenduses). Kunstilises väljenduses ja loomingulises mõtlemises laiemaltki võivad parimaks liikumisviisiks osutuda just nimelt viskumised, sukeldumised, tants õrnal jääl ja haagid pimedates hoovides, teisisõnu, igasugune katsetuslikkus, eksiminek ja risk.” (Akadeemia 2021 nr 11 lk 1925)
Täna tundsin üle pika aja energiat. Oli kohal-olijate proov, üritame minna Jõgevale. Luulefestivalile. Kuus nädalat pole saanud miskit teha, nüüd teeme elus esimest korda nädalaga lühietenduse valmis. See on tõeline hüpe tundmatus kohas. See on risk. 🎭
Aga tegelikult see polegi nii tähtis. Oluline oli hoopis noorte silmavaade ja kohalolek ses proovis. Üle pika aja nägin noorte silmis vaimusära. Noored olid III kooliastme väärilised.
Viimases Õpetajate Lehes on kaheleheküljeline arutelu progümnaasiumi olemuse üle. Vägagi inspireeriv. Lahe, kui üle riigi hakataks ometi väärtustama III kooliastet, mõistma nende vajadusi. Tartu Erakool on ses osas pioneer. “…päeva keskel on proaktiivsust tekitav aeg ehk proaeg. Osaliselt õpitakse väljaspool koolimaja: noored on juba nii iseseisvad, et neid ei tohi seinad piirata.” (ÕL 4. veebr 2022 lk 3)
Kuhu selle eelmise lõiguga tüürisin? Jah, tundsin sel esmaspäeval, sõbrapäeval meie noortes ka progümnaasiumlikku olekut. Proaega:)
“Ta avastas,
et kahetsusi kustutada tähendab
õigupoolest sedasama, mis täita oma soove.”
(M. Haig “Kesköö raamatukogu”)
Ei möödu vist päevagi, mil igaüks meist ei mõtle selle elu eksistentsi üle. Kes rohkem, kes vähem. Kahtlematult (Sõnaveebi tähendus: täie kindlusega, ilma et mingit kahtlust tekiks) on päevi, mil oled oma argiaskeldustes ning aega filosofeerimiseks ei jää, aga küsimused miks, milleks, mis oleks, kui jne pole võõrad kellelegi.
Et siis ma ei kahetse, et möödunud nädalal ei saanud ma maailma valitsejaks, Eesti Laulu võitjaks, et ei ostnud loteriipiletit, ei mänginud bingot… Hoopistükkis tunnen rõõmu vestlustest lähedastega, mis siis et enamik neist telefonis. Süda heldib alati, kui noored inimesed on märkavad, hoolivad.
Nüüd jooksin omadega puntrasse. Kuidagi liiga magusaks kipub kõik minema. Arvatavasti täna hommikul lõpetatud Matt Haigi “Kesköö raamatukogu” on mu ära tinistanud.
Elu ja surma ja elamata elude raamat. Ikka ja jälle avastab keegi, et kõik siin on tüütu ja igav, et tahaks mujale, aga koht, kuhu ihkad pääseda, on ju täpselt seesama, kust sa põgened.
Jah, hommikuses pimedas toas kuuled tuule vihinat, lume liuglemist katusel. Tõused, tõmbad rulood üles, valgus tungib tuppa. Lased vee keetjasse, kaks lusikatäit kohvi tassi põhja, kemps, valad vee kohvipurule, kass nimega Kass nurub kala, ta saabki, mida ihaldab, küllap ta ei kahetse, liigud oma kohvitassi ja kääru leivaga arvuti taha, käivitusnupp, parool, teade Eesti Energialt, suundud maksma, pingsalt mõistatades, mis number mind ees ootab.
21 eurot!?
No vot, nii algab üks kena pühapäev! Ilma ühegi kahetsuseta.
PS! Ma ei istunud pimedas ja jõulutuled põlesid ka pool kuud:)
… naksitrallid, lumejänesed, porgandid, kodutud, Nobeli-trallid, jõulud, eksamid, katuserahad, karvad, puuviljad, plekkveljed, klassikatähed, sõnad-sõnad-sõnad.
Sõber Google jätkas niimoodi, kui söötsin talle sisse otsisõnad Jälle need. Täna, 30. jaanuaril on eesti kirjanduse kooslugemise päev. Loeme “Naksitralle”! “Jälle neid naksitralle”.
Üle pika aja märkasin, et möödunud nädal oli mu tarbitav meedia tasakaalus. Ütles ju Sammalhabegi, et looduses peab valitsema tasakaal. Kõikide nende haiguste ja sõjauudiste kõrval räägiti palju eesti kirjandusest. Hingekosutav saade oli esmaspäeval, vt sellel lehel on põnevate linkide hulgas ka see viide. Nelikümmend minutit tarkade inimeste vestlust kuulata on rõõm. Ka kuulaja aju töötab.
Kirjandussõbra südames lehvib iga päev lipp (https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kirjandussobra-sudames-lehvib-lipp-iga-paev/ ). Nii see on. Kui loed, on sul võimalus kaduda argipäevast, on võimalik hinge pugeda teiste inimeste maailma. Jah, iga päev natuke ja natukesest saab palju. Nagu investeeriminegi:)
Aga lugemine on ju nii raske ja tüütu. Mul pole üldse aega. Mind ei huvita, mis teised kirjutavad. Milleks üldse eesti kirjandus? Väited, mida kuulen vähemalt kolm korda nädalas. Eks saaksin igale miskit vastugi öelda, kuid siis mõtlen, et igaüks teab ju, kuidas ta oma aega kasutab, elu vormib.
Mõnikord takistab lugemist ootusärevus, läbematus. Raamat võiks ju kiiremini läbi saada või siis tahaks juba teada, kuidas kõik see lõpeb. Selle kärsitusega meenub mulle üks Hiina naljalugu.
Söögikohta astub kiirelt üks mees ja juba uksel nõuab oma nuudliportsjoni, et miks ma neid juba pole saanud. Koha omanik võtab siis nuudlikausi ja valab selle lauale, sest tal läheb seda kaussi väga ruttu vaja. Mees muidugi vihastab ja kodus ütleb naisele, et suren vihast. Naine paneb selle peale oma kimpsud-kompsud kokku ja teatab mehele, et kui sa sured, siis ma lähen kohe uuesti mehele. Lähebki. On siis uue mehega esimese öö, pärast seda aga palub mees kohe naisel lahkuda. Naine on kimbatuses, et miks. “Su süü on selles, et sa ei ole mulle ikka veel poega sünnitanud!”
Jah, seda kärsitust on meil kõikjal, v.a kirjanduses.
Kas see ikka on nii?
Siis peaks ju aasta algus olema tohutu muutuste maailm. Ikka ja jälle kuuled aasta alguse lubadusi. Mu ümber peaks olema muutunud inimesed, aga pole ju. Näen ikka enda ümber ringisebivaid asjalikke, nukraid, rõõmsaid, jõuetuid, kavalaid, kahtlevaid… Näen ikka pilke, mis vaatavad sulle otse silma; pilke, mis pööravad kiiresti ära; pilke, mis ei jõuagi sinuni.
Muutuvad ainult numbrid mu ümber: elekter, toiduained, nakatunud… “Oma liikumise tunnetamine tähendab oma tiksuva aja tunnetamist.” Umberto Eco
Alati kui soovin rohkem süveneda teemasse, kipun kiikama sünonüümisõnastikku. Kuidagi hea on leida varjundeid. Mustvalge maailm ei suru end peale, tekivad värvid…
Muutus – muudatus, muutumine, teisendamine, tuulutus, vahetus, areng
Täna valin tuulutuse:)
PS! Kes küll neid näitelauseid sõnastikesse valib? 😺
Näärikuu ehk jaanuari keskpaiga rahvakalendripäevade tähendus polnud vararahval ei midagi muud, kui et oleme poole peal. Nii juba möödunud 14. jaanuar, taliharjapäev kui ka eesolev 18. jaanuar, tõnisepäev tuletavad meile meelde, et talv on poole peal: siit liigume edasi ikka kevade poole.
Jah, tõesti. Oleme küll koolis olnud ainult nädala, aga tunne on küll, et oi kui palju juba tehtud ja oi kui palju on teha. Kõiges selles tuleb leida tasakaal. Oh, kuidas armastan seda sõna ja seda tunnet.
Tasakaal. Suhetes, töödes/tegemistes, milles iganes.
Pealkirja tõlge: kellelegi katteta lubadusi andma
Uuel aastal
– olen normaalne,
– ei jäta lugemata ühtegi soovitatud raamatut,
– teen kõik kodused tööd tähtaegselt,
– käin konsultatsioonides, kui vaja,
– tunnen rõõmu sõpradest,
– teen tööd hoole ja armastusega,
– ei noki niisama nina,
– küpsetan paremaid pannkooke,
– kõnnin iga päev vähemalt 3 kilomeetrit,
– naeratan vastutulevatele inimestele,
– suhtlen meeldivalt oma kaasteelistega nii kodus kui tööl,
– osutan elu valukohtadele,
– kirjutan loetava käekirjaga,
– räägin selgelt ja arusaadavalt,
– ei keeruta,
– võtan osa üritustest,
– hoian oma toa korras,
– riietun stiilselt,
– pesen kenasti hommikul ja õhtul hambaid,
– ei kihuta ei rattal ega autoga,
– kinnitan alati turvavöö,
– tunnen huvi ümbritsevast,
– olen vait seal, kus vaja,
– naeran ka siis, kui ei saa naljast aru,
– lähen normaalsel ajal magama,
– ei kiika kogu aeg telefoni, et äkki…
– maksan oma arveid rõõmuga,
– saan aru, et kõik, mis teen, teen endale,
– saan aru, et see aasta lõpeb ja tuleb uus aasta…
Miski on eksisteerimist lõpetamas...
Aasta 2021.
Üleminek ühelt numbrikombinatsioonilt teisele paneb alati meid miskit korrastama. Kes riiuleid, kes mõtteid, kes suhteid, kes kõiki neid korraga. Tegevusi jagub.
Taevane aeg! Oh sa, armas aeg, kas nii ongi? Aeg lendab, aeg ei peatu – ja nii kogu aeg. Jah, selle viimase võib ka nüüd kokku kirjutada, ka siis, kui ta on tähenduses alati, igal ajal; väga tihti, pidevalt. Esialgu hoian mina seda sõnapaari lahus. Esialgu.
Alati kui ma kella vaatan, korrastub minus miskit. Huvitav, kas kellade muutumisega on ka muutunud aja kasutamine? Täitsa põnev oleks, kui meil ikka veel oleks ainult nn pommikellad. Ka kalendrit vaadates hakkab aju kontrollima, kas kõik on tehtud, mis veel tegemata, mis ajaks selle peaks valmis tegema, mis ajal hakkab kõik otsast peale jne.
Tempora mutantur, nos et mutamur in illis – ajad muutuvad ja meie muutume ühes nendega. Paradoks seisneb muidugi selles, et ürgajast saati pole miskit muutunud:) Lugesin seda just Sayaka Murata raamatust “Inimene helendavast klaaskastist” ja ma olen temaga nõus.
Kõik muutub ja aeg, see parandab. Teen nii, nagu aeg mulle annab ja nagu aeg mulle lubab.
Ära muretse, see hüüatus pole minu hingest.
See on prantsuse kirjaniku Anna Gavalda lühijuttude kogumiku pealkiri. Üllatusena avastasin, et Eestis on see raamatuke juba kahel korral ilmunud. Nii populaarne. Kus olen olnud mina? Miks pole see varem jõudnud minuni? Praegu oli see raamat mulle nagu jõuluvana, ilmus jõulude paiku, ootamatult. Seisin Kolga raamatukogus laenutuslaua ääres ja ootasin, mil raamatukoguhoidja tiksutas minu poolt võetavaid käsitööajakirju arvutisse. Laual olid teiste lugejate poolt toodud raamatud, võtsin lihtsalt ühe kätte. See oli pehmekaaneline, suvine. Ütlesin, et võtan ka selle. Ei pidanud pettuma. Mõnus lugemine. Taas näen hea kirjaniku tunnust: hea kirjanik suudab peategelase mõtted ja hingeelu sinu pähe monteerida. Lihtne ja loogiline.
Aga jõuludesse sobib see postituse pealkiri ikkagi. Ma ei tea miks, aga inimkond on kokku leppinud, et sel ajal peaks olema nostalgilisem kui muidu aastast. Seda sissevaadet endasse on rohkem, kuigi ka see on edasiviiv. Nii mõnigi meist annab uusi lubadusi, mõni püüab olla parem, hellem, tähelepanelikum. Mõni parandab oma aja kasutust, püüab vähem rööprähelda.
Täna kohendasin oma blogis lehtede järjekorda ja tõstsin esimeseks “Viimase loetud raamatu”. See ei kohusta kedagi mitte millekski, ei pea täitma töölehti, tegema kokkuvõtet, pigem võib anda inspiratsiooni järgmisteks vabadeks päevadeks.
Lugedes oled sa iseendaga!
