Päris lugemine

 ÖÖ

PÄEV

Oled filmirežissöör ja pead otsustama lõpuks, milline neist.

Stseen 1 plaan 1 duubel 1

Mees ja naine lähevad treppidest üles. Nad on töökaaslased. Mees kaks-kolm sammu eespool. Mees jõuab ukseni. Teeb selle lahti ja astub järgmisesse ruumi. Uks vajub kinni. Naine avab selle ja liigub ka kaadrist välja. 

Stseen 1 plaan 1 duubel 2 

Mees ja naine lähevad treppidest üles. Nad on töökaaslased. Mees kaks-kolm sammu eespool. Ukseni jõudes märkab mees naist, pilgutab silma ja teeb komplimendi naisele, seejärel avab ukse ja astub järgmisesse ruumi. Naine tema järel.

Stseen 1 plaan 1 duubel 3

Mees ja naine lähevad treppidest üles. Nad on töökaaslased. Mees kaks-kolm sammu eespool. Juba trepil märkab mees naist, seetõttu teeb ta ukse lahti, näol tõsine ilme, laseb naise enne ja siis läheb ise järgmisesse ruumi. 

Stseen 1 plaan 1 duubel 4

Mees ja naine lähevad treppidest üles. Nad on töökaaslased. Mees kaks-kolm sammu eespool. Juba trepil märkab mees naist, aasivad tühja-tähja üle, mees jõuab ukseni, naeratus näol, teeb galantse viipe, et naine siseneks ja siis läheb tema järel…

Milline duubel tegemata jäi? Või suudad nende seast valida. Millist ise kogeda tahaksid? Milline neist võiks norm olla? Oh kui palju valikuid! 

Puhas valge

Lumi? Linad? Triiksärk? Paber?

Olen veel Fernando Aramburu “Isamaa” kütkes. Tõeline PANORAAM Baskimaa inimestest, nende lähiminevikust, nende võitlustest ja mittevõitlustest. 

Täna koju tulles pidin tõesti sumpama lumes, nii umbes 5oo meetrit. Pea kummargil, vaatasin aina jalgade ette. Korraga nägin end kõrvalt: pisut ettepoole kaldu, kiirete sammudega kodu poole astumas. Sisemine hääl lausus: “Mis sa tormad? Tõsta pea. Vaata!”

Teisalt oli “Isamaas” hetk, kus üks tegelastest sai insuldi ja ta sai ainult silmi liigutada. Hetkel, mil tuli teda vaatama vadistav ema, mõtles ta, et inimene on looduse praak, sest nii, nagu saame me sulgeda silmi, et soovi korral mitte vaadata, võiksid meil kuulmekanalis olla luugid. Sulgeksime need, ega peaks enam kuulama, kui me ei taha. 

Tegelikult on meil need luugid olemas, ega asjata pole sõnaühendit valikuline kuulmine.  Vägev, kui suudad valikuliselt näha, kuulda ja tunda. 

Walt Whitman

Raamat nagu film.

Just selle kogemuse osaliseks sain möödunud neljapäeval. Esimest korda elus vaatasin filmi justkui loeksin raamatut. 

“Nõuanne kurvale poeedile”

Intrigeeriv, intensiivne film igal juhul. Külmaks see ühtki vaatajat ei jätnud, muljeid skaala ühest otsast teise. Eks see olegi hea teose tunnuseks. Kummalisel kombel oli režissöör Yaniv Raz suutnud sinna põimida uue ja vana, klassika ja klišeed, ilu ja inetuse. Loetelu võiks jätkuda ja iga sõna järele leiaksin põhjendusi. Kuid kõigele lisaks oli see moodsate probleemidega noortefilm: ärevus, eneseotsing. 

Kahtlematult nautisin kirjandusõpetajana, et loo peategelane oli kirjandushuviline, tal oli oma lemmikpoeet, ta elas poeedi sõnadest, sõnadega… Tekkis intrigeeriv mõte, et millise poeedi looming aitab praegust eesti noort. Ma tõesti ei tea vastust. 

Pühitsen ennast ja laulan endast,

ja mida tõeks pean, pead sinagi tõeks pidama,

sest iga osake minus on võrdselt ka sinu.  

/W. Whitman “Laul iseendast”/

Pühitsen end.

Pühitsen lähedasi.

Pühitsen sõpru.

Pühitsen kaasteelisi.

Pühitsen.

Tahaksin kirjutada nagu vana kala, aga ikka on tunne, nagu oleksin kala kuival. Ometi tegu 8. postitusega. Ise ka imestan, et kirjutan. 

Aga laupäeval tundsin end nagu kala vees. Raamat või film? Kas Ruitlase “Vee peal” või Simmi “Vee peal”? Mõlemad. Iga vesi jõuab ükskord jõkke… Õnneks ei saa kummagi kohta öelda, et ei liha ega kala. Mõlemad omas žanris head. Filmi eelis on taustamuusika ja seda oli Simm hästi valinud: kui 80ndate pilt tundub noorele vaatajale trööstitu (muide raamatut lugedes pole see nii trööstitu, mu meelest on ümbritsev maailm värvilisem ja pole nii lagunenud, nt kasvõi haigla jms kohad), siis muusika oli super, ABBAst Rannapini. 

Üle kõige läheb mulle neis kahes loos korda, et noor peategelane püsib vee peal, st tuleb toime ja vaatamata keskkonnale jääb ta helgeks ja heaks. 

Mittekalamees on kahe jalaga maal, siis need hääs mõttes kalamehed on kahe jalaga veel. Veel veel.

Tänase juubilari Viivi Luige mõte. 

Hetkel väga tänuväärt ja täpne kultuuri mõiste. Olgu see side siis sõna, pildi vms vahendusel teise inimesega – me lihtsalt vajame suhtlust. 

Kultuursed inimesed on andekad: niimoodi kipume arvama. Aga selle andekusega on ka palju probleeme. Laps, kes lasteaias paistab andekas, ei pruugi seda hiljem elus olla ning vastupidi: mõni laps, noor jääb kooliajal nii märkamatuks, alles keskkoolis ilmnevad tema tugevad küljed. 

Kuidas see andekus siis kinni püüda? Kuidas siis seda kinnipüütud andekust edasi arendada? Kuidas… Teoreetiliselt on nendele küsimustele võimalik vastata ja üsna lihtsalt. Peab rohkem märkama ja tööd tegema. Praktikas on see kõik palju keerulisem. 

“Ära ela ise oma elu keeruliseks!” ütles kunagi mulle üks tuttav. Taaskord hea mõte ja ehk peakski täna, pühapäeva õhtul  miskit mõnusat molutamise moodi tegema. 

“Kus on telekapult?”

Just äsja ütles Rasmus Merivoo raadiosaates, et sellega (loe heliga) on võimalik aeg peatuda. Fraseologism (püsiväljend), mis kõigile tuttav. Kõik on ka kogenud aja seismist, eks sealt see soovütluski.

Vaheaeg – paus mingis kestvas järjepidevas tegevuses. Kas vaheajal aeg liigub või seisab? Kas vaheaja nädalavahetuse päevad on topelt puhkepäevad? Kuidas kellelgi!

Praegune aeg, milles palju keelde, korraldusi, meenutab mulle elu akvaariumis. Liugled kindlas ruumis, harjud vaikuse ja tühjusega. Läbi klaasi näed maailma, mõni asi läheb sulle korda, mõni sündmus paneb lihtsalt õlgu võdistama. On hea, kui keegi teisel pool akvaariumi seal klaasi taga viitsib märgata sind, huvitub akvaariumis toimuvast, ehk sinustki:). 

“Ja siis avastasin ma tema silmad, tema näo. Ilmetu näolapi, mille ainsaks tunnusjooneks on silmad, kaks nööpnõelapea moodi avaust, üleni kuldselt läbipaitvad, täiesti elutud, aga ometi jälgivad, lastes endasse tungida minu pilgul, mis näis läbivat kuldse südamiku ja eksivat kirkasse sisemüsteeriumi.” 

Katkend leheküljelt 137. Küll on tore, et inimesed on leiutanud oma mõtete väljendamiseks raamatud, et saame neid mõtteid lugeda ja ise edasi mõelda. Saame targemaks ja ise edasi uurida. 

Mina tean nüüd, kes on aksolotlid.

1969.aastal ilmunud Jaan Krossi luulekogu pealkiri. Ja teebki. 

On alanud vaheaeg ja vihmahoogude periood ja see omakorda paneb meid toas nokitsema, kõpitsema, molutama ja see omakorda paneb meid omakorda riiuli juures peatuma ja see omakorda paneb sirutama käe mõne raamatu poole.

 Nüüd tõstadki sõrme raamatuseljale, tõmbad ta teiste raamatute vahelt välja. Lehitsed ja kõnnid aeglasel sammul diivani poole. Vihma ikkagi sajab, vihm teeb toredaid asju. Istud ja keerutad käes raamatukest, keerad esimese lehe, siis teise, kolmanda, neljanda… 

“Söök on valmis! Kas kuuled? Tule juba!” toob vihmaloitsu kinnijäänu reaalsusesse. 

Liigud laua äärde, aga oled veel loo lummuses. Nõiduses. 

Ja nii vaheaja igal päeval…

“Ameerika kirjandus põlvneb tervenisti sellest. Enne “Huckleberry Finni” polnud midagi. Ja sestsaadik pole midagi niisama head olnud.”

No nii, lõpuks jõudsingi Hemingway “Aafrika haljaste küngasteni”. Tahtsin näha, kas kontekstist väljarebitud tsitaat kontekstiga on sama. Oli. Hemingway on öelnud, et püüdis kirjutada seda raamatut veiderdamata, hästi tõepäraselt. Imelik, aga mind kui lugejat see ei köitnud vastupidiselt mõnele teisele Hemingway raamatule, milles on kirjanduslikku vabadust. Kui lugesin Kaplinski “Kust tuli öö”, olin hämmingus tema stiilist, et kas nii saab kirjutada. Ka Õnnepalu paljusid raamatuid loen ja naudin tema argist stiili. On ju ütlus, et kirjutab ei millestki. Mu meelest, kes seda suudab, on kirjanik. Paraku jäi see Aafrika lugu  pooleli, oli liiga realistlik.  

Enne kui pooleli jätsin, leidsin sealt ühe päris hea Hemingway tunnistuse, et mida peaks hea proosakirjanik omama, et suuta kirjutada sellist, mis ajas ka alles jääb. 

Need tegurid olid järgmised: peab olema annet, palju annet; peab olema enesedistsipliini; peab olema selge kujutlus, mis sellest välja tuleb, ning absoluutne südametunnistus. Lisaks peab kirjanik olema tark, omakasupüüdmatu ning küllalt kaua elama. 

                                                                Mida või keda näed sina?