Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui kõrgel oli päike… /Alver/ Eile paistis üle pika aja päike ja kui täna vaatasin valgele lehele peale, siis tulid just need luuread meelde. Eks keeles ole ju väga tavaline nähtus tüüpilised naabersõnad. Ütled ema, mõtled kohe ka isa, ütled pesupesemine, silme ette tuleb naine. No jah, see nüüd…

  Milline metafoor! Tõlgendusi iga mätta otsast. Aga jah, sain nädalavahetusel astuda küll mööda punast vaipa, kuldsed lehed liuglemas mu ees.  Kui on sünnipäev, siis enamik soove ütleb, et ela nii, et hall argipäev ei muserdaks, too värve oma ellu, leia värve oma elust. Kerge soovida, raske teostada. Kuigi jah, eks ikka kättevõtmise asi. Üldse…

(Mälestades Soame Jenynsit, kes tuli meelde, kui luuletus oli juba kirjutatud)  Mõnikord tuleb mulle häid mõtteid, üllatavalt häid mõtteid: need on mõtted ja sealsamas saavad nad nagu iseenesest sõnadeks. Panen kirja ja siis loen… Miks ma selle kirjutasin? Kust ma selle võtsin? Kuidas see mulle pähe tuli? See on nii palju parem kui mina… Kas…

                                           pilguga                                                       küüntega                                                                    hammastega… On esmaspäev. Argipäev. Mõnele sünnipäev. Mõnele puhkepäev. Vaheaja kolmas päev.…

  Sõda. Inimkond oma paljutõotavas ajaloos käib spiraali mööda ja iga kord imestatakse, kuidas see küll võimalik on. Nüüd, 21. sajandil! Inimene ei õpi ka millestki. Ajaloo õppetunnid peaks olema sõnaühend, mis peaks üht ja teist ära hoidma. Aga ei. Ikka ja jälle kuuleme traagilisi teateid vägivallast, mõtlematusest.  Kirjanik Russell on öelnud, et tõde ei…

 , et mitte öelda: “Olen empaatiline” Jah, möödunud nädala märksõnaks saaksin tagantjärele panna ´empaatia` või siis meie kõnekäänu `nahka pugemine`. Õpetajate päev. Noored saavad olla õpetajad. Olla terve tööpäeva postil ja vastutada tol hetkel õpingute eest, milles tema enda koolikaaslased. Minu tubli 9. klass asetas end  suurepäraselt õpetajate olukorda. Koju tulles mõtlesin, et äkki peaks…

No näed siis. Kui inimene loeb, siis on tal mõnikord ka mõtteid, mida välja öelda. See on mul tavaline, kui tükk aega pole miskit head ja voolavat lugenud, saavad justkui mõtted otsa, räägitul puudub sügavus. Enda meelest muidugi😀. Heli Kendra “Kärkä” romaani tegevuskoht viis mu mõtted Mats Traadi suurromaani kohta Palanumäele ja sealt edasi jõudsin…

Natuke üle aasta olen oma mõtteid kirja pannud. Esialgu mõtlesin, et mingeid postitusi ei tule, panen kodulehele üles töölehed ja näpunäiteid lugemiseks. Aeg aga pakkus kõneainet ja siis märkasin, et blogi loetakse laupäeval kell 7. Ühest küljest tekitas see magusa dialoogi: mina siin arvuti taga ja keegi lugemas ekraanilt mu mõtteid.  Vahepeal tundsin, et kirjutamine…

 Suureks kasvasid:) Indrek Kofi lugulaululine värssteos tuletab lugejale meelde, et suures hunnikus käskude, keeldude ja reeglite maailmas on väsitav elada ja aeg-ajalt peaks sellest põgenema, veel parem – peaks neid julmalt eirama. Mis siis juhtub? Noh, natuke on paanikat, aga elul on see omadus, et ta lõpuks selle paanika lahendab või siis annab mõneks ajaks…

  Intrigeeriv. Õnn ja kool. Paarissõnad. Aga nii on.  Kaks sügist tagasi olid Kolgas filmimehed, rahvusvahelised. Oi, kui palju nad filmisid ehk siis: oi, kui palju saadi nn musta materjali. Aga nii asjad käivadki. Kui hakkan lühiarutlust kirjutama, peab mul olema jäämägi ja tipp on ainult lugejale nähtav.  Film “Õnn koolis” on väga rahvusvaheline ja…