Jaapani kirjaniku Murakami raamatu pealkiri sobib tänahommikuseks meeleoluks. Imelikul kombel ei hakka ma kirjutama, kui midagi väga mu sees ei karju, ei kiusa. Täna on erand. Naudin klaviatuuriklõbinat ja ei tea, kuhu jõuan.

Igal juhul on alati hea lugeda tekste, mis mitmekihilised või siis helisevad. Selle raamatukese peategelased ka ei jõudnud nende sõnaühendite tähendusteni, aga neile meeldis see… mulle ka.

“Viimasel ajal on mul mõnikord selline tunne, nagu ma oleksin ilma kaitsva kojata tigu” /Murakami raamatust/

Jah, miks on ikka nii, et väliselt on inimesel kõik olemas: kodu, lähedased, töö ja igasuguseid asju, aga ikka on miskit puudu, miski rõhub, miski teeb ebalevaks, nukraks. Miks tunneb inimene seal hingesopis üksindust sellistel puhkudel?

Üksindus on üldse üks kahetine tunne, selles on tugevust ja nõrkust. Üksi suures seltskonnas – väga tuttav tunne. Üksi – kaugel kõigist ja kõigest. Kui hea on üksi olla! Vajan üksindust, siis saan järje peale. Ma ei taha üksi olla! Tänu üksindusele…

Nüüd tõmbas ploki ette ja peas keerlevad üksikud sõnad. Üksikud sõnad. Üksikud.

“Kui teatud hulk aega on möödas, siis mingid asjad settivad. Täpselt samamoodi nagu tsement muutub ämbris kõvaks. Ja kui see juhtub, siis me ei saa enam olnut olematuks teha. Tsement, millest sa tehtud oled, on juba kõvaks muutunud, ja seepärast ei ole sul võimalik olla keegi teine, kui sa oled.”

E-luger hakkas vilkuma, Murakami “Ainsuse esimene isik” kutsub lugema ja armastus nagu ka õnnelik olemine on VALIK:)