Päris lugemine

Lugemissoovitus

Siit leiad mõtteid loetud raamatutest. Alustatud 28. augustil 2021

🌓09.01.2026 Armin Kõomägi “Lui Vutoon”, Tuum 2015

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse esimene koht. Minu lugemisvaras teps mitte, aga hea lugemine oli ikka. Raamatut käest ei pannud – mis edasi, kuidas see küll lõpeb hoidsid reel.

Kohtusin selle raamatuga riigieksami kirjandite hindamisel, üks väga tsiteeritud raamat. Eriti koroonaaja alguses ja ajal. Põhjendatult. Kõomägi oli prohvet (ja mitte ainult “Lui Vutooniga”, arvan, et tema “Taevas” on ka ettekuulutusega. Vahemärkus: “Taevas” meeldis väga-väga…).

Üksinda maailmas, tänavad on tühjad. Kõikjal vaikus. Kuidas üksinda maailmas hakkama saab? Jah, maailma kirjandusklassikasse kuuluv “Robinson Crusoe” on hea näide eksinud inimesest asustamata saarel, kus oluline on side loodusega. Robinsonaade on kirjutatud ja filme tehtud palju. Aga inimene asjade keskel… tundub ahvatlev. Mis ikkagi saab, mida teeb inimene selles olukorras, mida mõtleb, millised tasakaaluhetked teda ootavad ja millal aju hakkab tegema vingerpusse – kõik see on Lui Vutooni elu 2. juulist alates.

Kõomäe stiil on intrigeeriv, eriti alalhoidlikule lugejale. Mulle meeldis, sest tavaliselt on tekstid ikkagi hillitsetud. Kahtlematult saab Kõomägi heas mõttes lahmida keeles, sest peategelane on noor mees ja teps mitte selline vaikne intellektuaal, vaid noor elunautiv ambitsioonikas noor, kes sooviks olla sübariit (luksuslikku eluviisi ja meelelisi mõnusid harrastav elunautija). “Elu on ajutine külaline elutus maailmas, kus pidu iialgi ei vaibu.” /lk 196/ Kõomäe stiili võiks iseloomustada sõnadega: terav, moodne, aus. “Trendikalt pakendatud eesmärgipärane ühtekuuluvustunne” /lk 107/ Ka kordus on üks tema võtetest ja see toimib. “Kui eskimod suudavad lund kirjeldada kümnetel eri viisidel, siis kas minu pimedus on üks ja ainus või on temalgi igaks elujuhtumiks oma kindel mask. Kuiv pimedus, rõske pimedus, soe pimedus…” ja seda erinevat pimedust tuli 30 korda. Mõtlemapanev ja nii on. “Kuidas pimedust turundada: võta mida tahad, keegi ei näe.” /lk 229/ Sama kordusefekt oli sõnaga esimene lk 238. See oleks hea harjutus igal, eriti noorele. Kui lõpeb meie loetelus ära esimene, siis… oh jah.

“Esimest korda saabub selline tunne, et elu on enam-vähem ära proovitud. Kõik, mis on esimene, ründab noort ja kaitsetut keha nagu vahe tera.” /lk 239/

Pigem olin ma hädas sündmuste kulgemisega, mingil hetkel ei huvitanud mind enam Lui rehklemine, tahtsin teada kiiremini, mis edasi, aga loo mõttes sain aru, et ka lugejjal on vaja piinelda, olla üksinda, inimesteta, tegevuse tunnustamiseta – see viimane oli/on ahistav igale normaalsele inimesele.

Väärt raamat hetkeks mõtlemaks – kes oleme ja kuidas oleme…

“Elu detailid on lihtsad ja etteaimatavad nagu korduma kippuvad küsimused. Kui sa peaksid kaotama pea ega tea, mida teha, siis vastus ei ei peitu raamaturiiulil, vaid akna taga. Seal on kõik kirjas. ” /lk 193/

🌖04.01.2026 Armin Kõomägi “Perifeeria kangelased” ja 3 lühilugu veel, LR 2020 nr 27-28

MIs seal salata, alustasin selle raamatukesega juba eelmisel aastal, jõudsin poole peale, siis tuli miskit vahele, et jätsin pooleli. Nüüd võtsin Kõomäe uuesti ette, sest sõbranna Pille imetlus motiveeris mind. Imelikul kombel mäletasin loetud lugusid enam-vähem, mõned ikka lugesin üle ja neid pole sugugi keeruline uuesti lugeda. Esiteks on nad justkui joonlauaga mõõdetud, st ühesuguse pikkusega – u 3 ja natuke veel lehekülge -, teiseks on nad muhedad, terava pilguga.

Kui kuulen sõna perifeeria, siis ikka mõtled, et see asub sinust kaugemal, sina ju pole selles osaline jne. Aga oled ikka küll! Kõiki neid veidraid ja mitteveidraid tüüpe olen kohanud ja olen isegi mõni neist:)

Kõomäe lühilugude võlu koosneb kahest osast: kahtlemata loost, mis on tänapäevane, ja keelekasutusest. See viimane on intrigeeriv: voolav ja aus. Mõne novelli lugemisel paraku mu kirjandusõpetaja aju töötab nii, et oot-oot, see on hea lugu (“Idufirma”), seda võiksime koos lugeda ja siis on lõpulause Putsis, võttis pojapoeg tähelennu kokku. Ah nii, kõlas vastus. Mu vastus kõlab ka nii: Ah nii.” Teine hääl ütleb mulle, et see ongi see keel, mida just see tüüp seal loos räägib, ei pea pead liiva alla pistma. Et mitte Ah nii, vaid Nii on!

Mulle väga meeldis ka “Talent” – sõna või pilt. Kumb võidab? või siis “Perepuhkus” – milline iroonia meie kõigi pihta, kes igatseme kogu aeg midagi erilist ja peab kohe Eestist ära minema. Mujal on kõik nii, nii, nii…

“Viga” oli ka tore. Kõomägi suudab olla puäntlik. Kui tihti imetleme inimesi ja mõtleme, et nad on nii täiuslikud, aga eks ikka väike (või suur) viga ole meis kõigis.

https://www.vikerkaar.ee/ela

https://www.looming.ee/arvo-tom-cruise

Need viidatud kolm lühilugu on Kõomäel värskeimad. No see “Ela”, oi kuidas meeldis ja selle peaksin panema oma kolmandasse tööraamatusse “Mina ja pärimus”.

🌖24.12.2025 Kaur Riismaa “Väsinud valguse teooria”, Varrak 2025, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse laureaat 2025

“See oli laureaaditiitlit väärt küll,” olid mu sõnad, kui raamatu lõpetasin. Ja oligi nii, nagu eelnevad kommentaarid hoiatasid: algus on rabe, aga keskpaigas hakkab jooksma ja siis tahad aina lõpuni minna. Imelikul kombel meenutas see raamat oma olemuselt Elo-Maria Rootsi “Vaimude jaama”. Miks? Peategelaseks noor hakkaja tüdruk; aeg on sama: aastatuhandest edasi; süžeeliini on pikitud pikki arutlusi ümbritsevast, “Vaimude jaamas” Eesti haridussüsteemist, Riismaa raamatus poliitikast, Eesti elust. Mõlemas raamatus need osad teevadki neist nn täiskasvanute raamatud, muidu oleksid nad lihtsalt põnevad jutukad.

Aga on tegelikult mõnus lugeda nii lähiminevikust. Eks kirjanikule ole see suur risk, sest kõigil on ütlemist, aga samas saadki ju kirjutada sellest, mida oled kogenud, nagu Hemingway nõuab igalt kirjanikult.

Tegelaste galerii on ses raamatus mitmekesine ja lugeja saab samastuda ka sellistega, kes talle pole ehk muidu elus meelepärased või ta pole sellistega kohtunud. Riismaa on kirjutanud nad lihast ja luust inimesteks ja ühtäkki hakkad neid mõistma, miks nad just sellised on. Millised olid kellegi võimalused kuskilt välja rabeleda, minna eluga edasi? Mida teed, kui oled pärapõrgust ehk Taganurgast (vot mis nimi:)) Mina olen Kolgas:)

Mulle meeldis väga, kui Loreta lahendas oma elu olukordi filmilikult, et kriitilises olukorras ta justkui hangus ja mõtles, et missugune kaader nüüd peaks tulema. Eriti äge oli see kujutelm üsna loo lõpus: Robert, Loreta ja Maris.

Mõningaid kõnetanud tsitaate.

“… aeg pole tehtud ajast, nagu tool pole tehtud toolist, vaid puust. Teie aeg on tehtud teie otsustest.” /lk 124/ “Poliitika ei ole poliitikast tehtud, nii nagu laud pole lauast tehtud. Laud on puidust tehtud ja poliitika on rahast tehtud.” /lk 234/ TÄITSA NÕUS!

“Sest tunnis me läbime õppekava. Maailma ei õpi tundma klassiruumis, vaid lahtiste silmadega ringi käies, korraks oma peaga mõeldes, juureldes, esitades küsimusi. Sest varem või hiljem te peate hakkama ise küsima, õpetaja ei tule ellu kaasa, ise peate hakkama saama.” /lk 154/ SEE ON SUUREPÄRANE JU!

“Oma loost teadlikuks saads jutustad sa ise oma saatust. Elu häda oli muidugi selles, et elu oli täis juba juhtunud lugusid, pooleliolevaid lugusid ja neid, mis alles algasid ja polnudki veel alanud. Kuidas õige lugu ära tunda?” /lk 259/ SEE OLI SUUREPÄRANE LEHEKÜLG LOO JUTUSTAMISEST, igale loojale maiuspala.

“Pilt on nagu avatud lugudele, sa kunagi ei tea, mis lugu keegi sinu pildiga jutustab salaja.” /lk 326/

Viimast tsitaati ilmestab raamatu kaanepilt, nii eest kui tagant. Eks igaüks teab, mis lugu tal mingi asjaga on. Kiitus kujundajale Elina Kasesalule.

🌓19.12.2025 Mehis Heinsaar “Eesti keelde sukelduja”, Menu 2025

Kauni ja mitmekesise eesti keelega lühilood, mehisheinsaarelikud, st et lood on elust enesest, aga kõigis neis ka mingi hullumeelne pöörasus, mingi fantaasiamäng, mis mõjub ikkagi ka usutavalt, näiteks kui mehel lihtsalt hingates väljub udu, mis matab ümbritseva:)

Mulle meeldisid kõik tegelased neis lühijuttudes, väga inimesed meie kõrvalt. Mulle meeldisid kirjeldused, maalilised ja lugejale koheselt pilti tekitavad.

Aga! Jah, ei oskagi öelda, mis see aga on. Vist see, et mida lugu edasi, seda korduvamaks loo süsteem muutus ja noh, siis hakkab lugeja, antud juhul mina, tüdinema.

Mulle väga meeldis “Kuusteist vaikuse aastat”, “Uuk” ja “Sisemised rännakud”. Selles viimases on autor kasutanudsellist raamvõtet, et lugu jõuab lõpus algusesse tagasi. Omamoodi iroonilinegi, et jõuame oma sisemiste rännakute või otsingutega ikka jälle ühte kohta ehk algusesse.

Lühilugude nimilugu, “Eesti keelde sukelduja”, valmistas väikese pettumuse. Arvatavsti on probleem minu ametis, ootasin veel suuremat grammatikamängu, mingites kohtades oligi see võluv, aga mingis kohas lihtsalt justkui… justkui pikale veninud keeletund:)

🌖11.12.2025 Valerie Perrin “Minu kallis tädi”, Tänapäev 2025

Prantsuse keelest tõlkinud Reti Maria Malva.

Niisii – kolmas Perrini teos selle viimase aasta jooksul ja jääb minu jaoks kolmandale kohale. Põhjendust, miks jus nii, on raske leida. Oli lugu, õigemini mitu lugu; olid kihid, aga miskit oli sellist, et päris nii ei neelanud see lugu mind sisse nagu Perrini “Kolm” ja “Lilledele värsket vett”.

Lugu pöörleb ühe äsja lahutatud filmirežissööri ümber, lugu lahutuse valust, ülesaamisest; lugu tädi kaotusest, aga ka lugu tädi mõistatamisest ehk temalugu ka avaneb. Ühesõnaga neid (elu)lugusid avaneb päris palju ja see vist tegigi selle natuke keeruliseks. Isegi peategelase Agnese sõbra lugu olis sisse nn monteeritud ja see vist häiriski mind enim, sest sõbra lugu oli praeguse maailma üks sellistest, millest tahetakse rääkida, treenerite seksuaalne ahistamine. Jah, sellest peab rääkima ja miks mitte ka teoseid luua, aga lihtsalt selles raamatus on juba nii palju teemasid, siis see mõjus ripatsina, kuigi ehk oli autori sooviks näidata, et inimesel on võimalik taolistest jamadest ja õudustest välja tulla ja seda just sõprade abiga. Sõprus on arvatavsti Perrini kui kirjaniku üks meelisteemasid.

Mulle meeldis see helikassetide lugu, see, et jäädvustad mälestusi rääkides. Hääl annab nii palju juurde.

Mõningaid tsitaate.

• see koht siin on sinu kodu. Sinu asi on selle eest hoolt kanda. See peab püsima puhas inimese jaoks, kes tuelb pärast sind. Alati tuleb mõelda sellele, kes tuleb sinu järel. Kus sa ka poleks. Kui kõik nii teevad, käib maailm kenasti ringi. /lk 92/
• Filmi tehes kirjutad sa reaalsetest või väljamõeldud tegelastest valguse, piltide, sõnade ja tunnete abil… /lk 268/
• Usu ennekõike töösse, pingutusse. Jumal on seal, kus inimene ei anna alla. /lk 344/
• Küll nende inimestega on hea, kes meid ei tunne, keda me pole veel alt vedanud, ära kurnanud ega reetnud, ja kes sõidavad oma ossiautoga, mõtted hoopis mujal. /lk 362/
• Tahaksin seda talle omavahel öelda, aga vahel panevad liiga kaua tagasi hoitud sõnad plehku, ilma et me saaksime neid takistada. Tundeid ei saa koolitada. /lk 386/

🌖26.10.2025 Urmas Vadi “Ega see kirjutamine sul lage puhtaks ei tee!”, Kolm Tarka, 2025

Näidendikogumik.

Must lagi is the limit! Ooooo, mis kihilisus. Vadi on mitmekihiline küpsisetort, just ise tehtud küpsisetort, sest neid kihte võib teha nii erinevaid – lõpuks on ikka nämma ja mis veel oluline, koostisained võivad olla mis iganes ja saab süüa veelgi järgmiselgi päeval.

Peab olema pikk piir! Vadi näitemängud lähevad ajas tagasi, eestlaste kultuurimaastik avaneb ja lood kirja pandud nii, et nende ajatuse piir on kuskil kaugel. Liivist ja Vildest lugedes mõtlesin, et huvitav, kui nad ise saaks lugeda neid tekste. Vigurivänt Vadi on kõik need kirjanduslikud kujud nii inimesteks teinud. Ka nemad on solvunud, tujukad ja unistavad…

Iga looga oli mul oma suhe. “Kus sa oled, Juhan Liiv?” – seda lugu õnnestus mul Alatskivil näha ja päris imelik oli seda lugeda, samas kõik kangastus, kuidas isa vankriga rehe alla sõitis ja Liiv seal peal ja nad koos loovad: üksik metsatee:/ pedak heleroheline,/kask kuldkollane… Ülejäänud tekste pole ma teatrilaval näinud ja mõnega tekkis kahetsus, et pole, näiteks “Millest tekivad triibud?”. Küll oli tore lugeda ja ette kujutada kogu seda Vilde heitlust nii tekstide kui naiste ja poliitikaga. Küll oli magus tunne järjest ära tunda tekste, mille Vadi sisse pikkinud ja mitte ainult sõnades, vaid ka kaude mingis tegevuses. Ka “Sada grammi taevasina” mõjus samamoodi nagu Vilde triibulised. Oh, kui mänguline! Lavastatud näidendid on veel “Pink”, see oli lihtsalt ladus, aga emotsioone ei tekitanud, pigem on see näidenditekst, mis mõjub ainult lavastatult; “Head tüdrukud lähevad taevasse”, maiuspala lavastajale , kel trupis ainult naised:) Ainuke tekst, mis pole lavalaudadele jõudnud, oli “Imelikud pikad rajad”. Eks pealkirjaski on see sõna, mis mulle natuke lugedes jäi – imelik. Küllap vist asi selles, et Elin Toona pagulasraamat üks mu lemmikutest ja kui keegi puutub lemmikut, siis oled hellake. Aga! See kohmetus oli alguses, mida dialoog edasi, seda leplikumaks muutusin ja mõtlen, et ka see on tekst, mis pole eriti lugemiseks, vaid lavastamiseks.

Must lagi on piir, kui see tuleb ette, siis… ah jaa, nii loll on olla – lause, mis mitmes loos:)

🌓17.10.2025 Aino Pervik “Kiikujad väravakaartel”, Viljasalv 2022

Kirjandustänava ost. Kirjastusel Viljasalv on oma kindla kujunduse ja kindla valikuga raamatud. Need pole mu meelest lihtsalt ajaviiteraamatud, vaid sellised, kus lugeja peab natuke pusima ja pärast lugemist on targem.

Lugu algab lihtsalt, lausa nii põnevalt, et alguseveerandi juures mõtlesin, et voh, see sobib õpilastele lugemiseks ja äkitse raamat muutub. Äkitse saad aru, et tegemist polnud verinoortega, vaid keskikka jõudvatega. Peategelane on südamearst, südame kellassepp, nagu peategelane ise aeg-ajalt mainib. Ja siis algab võitlus elu ja surma piiriga, une ja reaalsusega – ühesõnaga sisemine võitlus leida mõte, tugipunkt eluks. See on keeruline heitlus, aga tuttav igale, kes läbinud vanuse 30ndatest 40ndateni.

Perviku keel on suurepärane, juba seepärast tasub lugeda. See on väga hea eesti keel… muidugi olin taas üllatunud, et kus ma olen elanud ja mitte teadnud Perviku sellest romaanist, ilmus see ju esmakordselt 1989. Aga jah, sel aastal kolisin Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse, raha oli nagu oli, st raamatupoodi alati ei jõudnud ja ka infokanaleid polnud nii palju, nagu praegu, kui ükskõik milline kirjutis ilmub, siis meediakära on suur. Väga stiilne, et Perviku lapsed võtsid ette ema raamatu taastrüki. Respekt!

🌖12.10.2025 Aurora Venturini “Täditütred”, LR 2025, 27-28

Hispaania keelest tõlkinud Mari Laan.

Oo ja oi seda maagilist realismi. Mõnikord on mul tunne, et see maagiline realism on tekkinud sellest, et kõik, mida loed, on päriselt olemas, aga tegelikult on see kõik ikkagi võimatu. Jah, selles loos pole kellelgi tiibasid ja nad ei istu 40 aastat puu all, aga on see miskit mida suudavad teha need teisel pool maakera kirjanikud. Kirjutada lugusid, mida usud ja ei usu ka. Lisaks veel see uskumatu lugu kirjaniku vanusega… 86-aastat…

Loomingu Raamatukogu sarjas kohtab lugeja tihti tektidega, mille stiil ja kirjavahemärgistus on pöörased, ohjeldamatud. Ka Venturi tekst pole koheselt söödav, aga nagu ikka – lummavad lood tõmbavad sind endaga kaasa ja lõpuks mõistad, miks autor nii kirjutab. Peategelane Yuna ongi alguses selline, kelle eneseväljendus on nigel – ei tea ta sõnu, nende tähendusi, komadest ja punktidest rääkimata. Mida rohkem ta areneb ja küpsem, seda keelelislt korrektsemaks läheb tekst. Väga äga võte!

Ja muidugi see kontrastide maailm rikkuses ja vaesuses, tarkuses ja rumaluses. Ladina-Ameerika rikkus ja vaesus on pika skaala kaks otsa, meil on see sujuvam ja piirid hägusamad, aga sama on ju see, et kui sünnid keerulisse keskkonda, siis on vaja iseloomu, et sellest pääseda. Yuna pääses tänu oma rahulikule vaatlusoskusele ja vist ka sellele, et ei usaldanud igat lähedast. Yuna pääses ka muidugi tänu oma andele maalimisoskusele. Nähtu vapustatus jõudis alati piltidele. Oh, kuidas oleks tahtnud päriselt neid pilte näha!

Loomingu Raamatukogu on väärt sari ja tänu sarjale tulevad maailma eri paigad su enda koju kätte.

🌖04.10.2025 Anthony Horowitz “Nagu nuga haavas”, Tänapäev 2025

Inglise keelest tõlkinud Sash Veelma. No nii, nüüd on selle sarjaga ühel pool, kuigi Horowitzi poolt ei tea, see lõppes ikkagi nii, et on võimalik jätkata minategelase ja detektiiv Hawthorne´i askeldamistega.

Kuna pärast raamatu lõpetamist ei saanud kohe kirjutada arvamuslugu, siis nüüd, nädal hiljem on üsna keeruline ja see on krimilugudega ikka nii. Tol hetkel, kui loed, on hullult huvitav, keerad lehti mängleva kergusega ja kui läbi saad, on hea tunne, aga nädal hiljem lahustuvad kõik krimilood ühtlaseks kompotiks.

Kahtlematult on Horowitzil kirjanikuanne panna lugejat empaatiliselt suhtuma minategelasse, kes on hädas ja vägagi, aga kuskil kuklas tiksub ju, et detektiiv Hawthorne on nii võimas, peaagu nagu supermees, kuigi supermeestel vist pole selliseid veidrusi nagu Hawthorne´il. No see teeb temas jälle klassikalise detektiivi. tähelepanelik, loogikaga, aga samas on tal omadusi, mis on väga-väga küsimusi tekitavad, näiteks et ta ei söö:)

KOkkuvõtvalt, hea vaheldus päris elule.

🌖26.09.2025 Anthony Horowitz “Roimarlik rida”, Tänapäev 2024

Inglise keelest tõlkinud Sash Veelma. Sarja kolmas osa oli nn suletud toa krimilugu, st tegevus toimub ühes kohas, kust välja ei saa, antud juhul saarel ja tegelasi on kindel arv ehk siis saarele tulnud kirjandusfestivalis osalejad ja saare elanikud. Kuna olen nüüd ahminud neid roimalugusid ühte jutti, siis need roimad jäävad minu jaoks justkui kõrvalliiniks, aga kirjanik Anthony ning detektiiv Hawthorne omavahelised suhted lummavad mind. Kord Vestman all ja Piibeleht peal ning vastupidi… Sel korral muidugi on see roim alles poole peal ja võib tunduda, et mis värk on, kas ongi mmingi kirjandusfestivali ülevaade. Horowitz aga mu meelest õpetab lugejat märkama ümbritsevast detaile. Kirjanik Anthony sõidab saarele ja jälgib inimesi, olukordi ning teeb järeldusi ilma et kuritegu oleks olnud ja ega ta seda ei ootagi – tema ju läheb kirjandusfestivalile. Pärast muidugi selgub, et oi kui hea, et olin tähelepanelik.

Jah, neljas osa peab tulema, sest Hawthorne on veel lahti muukimata ja loo lõpus avanes üsna huvitav detail:)

Ja veel! Siiani on Horowitz andnud lugejale teada oma teostes teavet sellest, milline on kirjaniku igapäeva elu, kuidas käib see kirjutamine, kas kergelt või raskelt, millised on suhted, ka kirjanike omavahelised suhted, siis selles raamatus saab lugeja päris huviatva pildi ühest kirjandusfestivalist, eriti sellest, millest võiks üks kirjanik sellest mõelda ja tunda.

🌖22.09.2025 Anthony Horowitz “Sõna on mõrv”, Tänapäev 2023

Inglise keelest tõlkinud Sash Veelma. Horowitzi teise nn mõrvaloosarja esimene osa. Suvel olin Horowitzi lainel ja Kolga raamatukogus oli “Lause on mõrv”, s.o II osa, nii et lugesin algul II osa ja nüüd siis esimese. Täitsa loetav nii, isegi omamoodi äge, aga eks saab teha seetõttu, et krimilugudel on mingis mõttes ühtne ülesehitus ja seetõttu suudab lugeja kõigest aru saada. Taas meeldis, et lugeja saab detektiivi, täpsemalt detektiivi assistendi mõtetega kaasas käia, sest Horowitz on seekord teinud detektiivist tõelise saladuse, kes kiht kihi haaval avaneb. Aga see krimijuhtumi mõistatamine on täpselt nii, et natuke enne, kui peategelane selle välja ütleb, taipab ka lugeja ja see on mõnus tunne.

Selles loos oli siis vaja lahti harutada kaks lugu, üks mineviku taak ja üks siis olevikust. Nagu alati – kõik mineviku taagad jõuavad päevavalgele!

Mis teeb sellest sarjast köitva sarja? Kahtlematult ladus ja täpne stiil, aga ma ise nimetaks selle raamatu omamoodi elulooraamatuks. MInategelane pole mingi juhuslik minategelane, vaid kirjanik Horowitz ise. Ja see on huvitav. Meenus Torgny Lindgreni “Mälestused” (Loomingu Raamatukogu 38/39, 2011). Ka tema kirjutas oma elulooraamatu hoopis teises võtmes kui peavoolu elulooraamatud. Nii ka Horowitz.

Nüüd pole muud kui III osa juurde. “Roimarlik mõrv” on lugeris. Ah jaa, ka see “Sõna on mõrv” sai loetud lugerist, täitsa tehtav:)

🌖19.09.2025 Anthony Horowitz “Marmorhalli mõrvad”, Tänapäev 2025

Inglise keelest tõlkinud Martin Leis. Värske krimiloo kolmas osa eesti keeles. Kui on aega lugemiseks, siis on ikka hea terve päev raamatut lugeda ja 4oo lehekülge läheb ludinal – mul oli see õnn ja nii saingi 530leheküljelise raamatu paari päevaga läbi. Aga põhjus nii hullumeelseks lugemiseks pole mitte see, et on aega ning pole muid segavaid faktoreid, vaid põhjus on ikka raamatu köitvuses. Horowitz suudab köita lugejat nii süžeega kui ka tegelastega. Ja mis vist peamine krimikirjaniku nipp: kahtlematult on palju, mida lugeja ei nuputa välja, aga on mingid detailid, mille peale tuleb ka lugeja, mitte ainult peategelane, ja see on magus äratundmine. No näed siis, arvasingi selle või selle ära!

Hea kirjanik suudab ka krimiloosse veel mingeid kihte lisada, näiteks selles loos saab lugeja teda monumendimeestest. Ajalooline lugu teisest maailmasõjast, kahjuks vähesed teavad, ehk ainult need, kes näinud samanimelist filmi või lugenud samanimelist raamatut. Sõda pole mitte ainult eesrindel ja püssi ning tankiga, vaid alatusi viiakse läbi ka väga vaimses maailmas, antud juhul kunstimaailmas. Mõnuga loen kohti, kus Horowitz arutleb (küll muidugi peategelase abil:))tänapäeva raamatute kirjutamisest, kirjastamisest, kirjanikust üldse.

Antud lugu keerleb ka kirjaniku, täpsemalt lastekirjaniku ümber ja põhiline, mis kumama jääb, on see, et kui kirjaniku raamatutes on kõik ninnu-nännu roosamanna ja ideaalne, siis tema enda elu ja isiksus võib olla vastupidine. Hakkasin mõtlema hetkel, et kas eesti lastekirjanikest keegi kirjutab kõike ninnunännult. Õnneks vist mitte…

Kolmeosaline sari väärib lugemist: “Minu harakamõrvad”, “Kuulillemõrvad” ja “Marmorhalli mõrvad”!

🌖17.08.2025 Eva Koff “Õhuskõndija”, Varrak 2025

Nädal tagasi jätsin pooleli Lilli Luugi “Ööema”, loo naistest. Nüüd taas mu lugemisvarasse pihku jäänud kahe naise lugu. Seekord ei jätnud pooleli.

Mis lummas? Võib-olla ajastu, 19. saj lõpp ja 20. saj algus. Autor on pikkinud huvitavid fakte tolleaegsest elust, aga ka läbi nende faktide tulevad välja inimeste (loe naiste) unistused. Kuna tol ajal oli lendamine lapsekingades ja see ikkagi tundus hullumeelne tegevus (hea pilt tuleb silme ette seebikast “La Promesa” Manuel oma lennukirega) ja lennata julgesid ikkagi hulljulged. Lendamine on unistamine, millegipärast on unistustel tiivad ja lindudest igat moodi ses raamatus juttu, ka nii, et linnud võivad olla takistuseks, koormaks – mattus ju Nora lindude alla pidevalt. Jah, metafoorsust oli ses loos palju, ehk liigagi ja seetõttu jäid nii mõnedki tegelaste sündmused küsimärgiga kuni raamatu lõpuni alles, näiteks Magda poja Antoni surm ja see, millal ta Arvedit ootama hakkas. Kas ta ikka sai Leonhardiga olla kooselus mõned aastad…

Unenäod, unistused, ulmad olid mu meelest selles raamatus domineerivad. Kui mõnes loos on tegelaseks näiteks mõni maja või koht, siis selles loos on tegelaseks mu jaoks just need uidud. Mingil hetkel oli neid nii palju, et hakkasin paraku ka diagonaalis neist üle libisema ja otsima kohti, kus lugu edasi läheb. Dialoogid olid mu lemmikud – siit annaks minna kuuldemängude vi lausa dramatiseerinu maailma.

üks miinus veel. kui Lilli Luugi romaanis olid erinevate plokkide vahel lihtsalt vaba ruum ja lugeja ise pidi mõistatama, kellest selles lõigus juttu tuleb ja lõpuks läks kõik sassi, siis Koff on peatükkide algused märgistanud ajaga: kuupäeva ja aastaga. Esialgu tundisn sellest rõõmu, et saan niimoodi järge pidada, aga kuskil veerandi peal olin sellest tüdinenud, sest see ei aidanud lugejat üldsegi, kui ehk ainult niipalju et püsisin aastas ja sain aru, et see on 19. saj ja see on 20.saj. Aga see miinus tuleb sellest, et paljude peatükkide pooleni on aina juttu tema-vormist. Keegi ta jälle unistab, näeb unenägusid, heitleb oma deemonitega – mis iganes, mingi poole peal saad aru, ahaa, see oli Magda, see oli nüüd hoopiski Leonhard. Ühest küljest saan aru, et see teeb kirjatüki eriliseks, selles on palju mõistatuslikkust, lugeja saab pusida, aga teisest küljest … no jah.

Aga kahtlematult raamatut kinni pannes avastasin, et loetus oli palju probleeme, väärtusi, sündmusi, mis tänapäevalgi olemas. Kas tõesti maailm keerlebki lõpututes kordustes või hoopiski tänapäeva inimese probleemid, väärtused imbuvad tahtmatult tolleaegsete inimeste ellu.

MIs on saja aastaga muutunud?

• Lendame nagu hullud, nii naised kui mehed, samas naispiloot tekitab arvatavasti ikkagi veel mõnes kõhedust. Nagu naisbussijuhtki:)

• Suhtumine väärarenguga lastesse, kuigi ka praegu on kindlasti inimesi, kes võõristavalt ja pahatahtlikult eriti erilistesse suhtuvad.

• Eneseteostuste võimalus. Tol ajal Magda kuuajane Pariisis käik (et leida kallim, et minna lähemale lendamisele ja muutustele) tekitas võõristust, mõistmatust. Praegu võib noor tüdruk kas või kanuuga üle Atlandi sõita ja keegi ei imesta, rääkimata lihtsalt üksinda reisimisest kus iganes.

Aga mis samaks jäänud? Unistamine, lahkuminekud, mõistmised ja mittemõistmised – keerukad inimsuhted.

Jah, oli huvitav ja pingutust nõudev lugemine.

🌓13.08.2025 Tiia Toomet “Vanaduse võlu”, Tammerraamat 2017

Õhuke, ühe õhtu raamat. Eks need vanaduse küsimused tule inimese juurde juba varakult, kuskil keskeas teadvustad seda sõna, loobid seda, aga sisusse veel ei tungi. Aastaid hiljem võib tekkida igal inimesel sama tunne, mis Tiia Toometil: ehmatusega märkad, et oled rahvasummas või siis ka mingis seltskonnas kõige vanem. Mina ja kõige vanem? Kuidas? Hing ju veel hõiskab!

Tegelikult lootsin lugeda teistsugust raamatut, ei oskagi täpselt öelda millist, vist sellist mõtteteraderohkemat. Aga õnneks oli neid ka.

Oli mõtislkusi minevikust, oli oleviku probleeme, aga need kõik seotud minevikuga, näiteks asjade rohkus, tohutud riidekuhjad meie kodudes, aga oli ka tulevikunägemusi. Kuna polnud sellest raamatust midagi kuulnud, siis poole peal vaatasin, et millal see välja antud. Üllatus! 2017. Ja ikka probleemid samad, mis siis, et meid on tabanud koroonaaeg. Kriis, millest Toomet unistas uitmõttena, et äkki inimesed võtavad mõistuse pähe, kui neid tabab mingi katastroof … kõik tiksub ikkagi edasi, inimene ei muutu.

“Ma arvan, et väga vanade inimeste üksildus ei tulene mitte sellest, nagu poleks nende ümber teisi inimesi, vaid hoopis tõsiasjast, et neil pole enam kellegagi oma mälestusi jagada.” /lk 55/

“Lapselapsed on elu lisamõõde tulevikku. Nende kaudu saame meiegi olla natuke olemas selles kauges maailmas, mida me oma silmad enam ei näe.” /lk 87/

See viimane tsitaat oli tore, sest Toomet avastab lapselast vaadates, et millalgi on ka tema 70 ja mis aasta siis on, 2070 – järelikult on Tiia ka kui vanaema siis olemas. Äge mõte- kui lisan oma laselapse sünniaastale 60, siis olen olemas ka aastal 2080:)

“Erinevad ja sarnased” peatükk oli sügav ja pragmaatiline. Kõik ühes peres kasvanud lapsed on nii erinevad ja ometi on lapsed kõik ühesugused…

🌓 08.08.2025 Lilli Luuk “Ööema”, Saadjärve kunstikeskus OÜ 2024

Eesti lugu. Täitsa kirjandus ja minu jaoks liigagi. Paraku jätsin pooleli (ka õpilastel luban pooleli jätta, aga siis peab pisut ikka põhjendama). Eks põhjusi ole palju, esmalt vist see, et üleminekud ühelt teemalt teisele nõudisd maeiteagimida, aga igal juhul tekitas segadust. Oot-oot, nüüd peategelane soos, nüüd on ta laps, nüüd vist unenägu, aga kelle oma…

Kirjandust oli palju, lugu jäi kirjelduste taha ja seetõttu vist oligi kergem pooleli jätta, lisaks see nn naistemaailma teema – ka seda kirjanduses palju käsitletud. Nüüd küll päris Eesti lugu, aga jah, justkui aimatav kuhu jõutakse.

Võib-olla kunagi loen ikkagi lõpuni.

🌖06.08.2025 Kurmo Konsa “Asjadest saavad lood ja lugudest ajalugu”, Sinisukk 2025

Õppematerjali koostajana haaravad käed instiktiivselt raamatuid, mille pealkirjast kumab, et selles on kirjeldusi. Ja kui siis raamat lahti lüüa, kohtub lugeja äärmiselt kvaliteetse trükisega. Väljannet on toetanud ka Kõrgem Kunstikool Pallas.

Väga kena j aloogilise ülesehitusega teos. Ja ka väga huvitavat lugemist ning huvilisele lisaviited asjadest. Kindlasti kasutan ükskord mõne töölehe tegemisel, näiteks on ju huvitav teada, mis on talismal Rattamalt või mis värk nende Lutsu prillidega on või kuidas näha nähtamatut.

Raamatu eelis, nagu enamjaolt kõigile aimeraamatutele, et seda ei pea järjest lugema. Kord see peatükk ja kord teine.

🌓04.08.2025 Nick Hornby “elu edetabelid”, Varrak 2001

Tõlkinud Triin Tael

Sarjast “Moodne aeg”. Haarasin selle ka raamatukogu riilulilt, sest oli Horowitzi raamatu kõrval ja “Moodne aeg” on enam-vähem alati täispank. Seekord läks teisiti. Algus oli hoogne ja mõtlesin, et saan siit hea lugemisvara kutsekooli noormeestele ja jah – see probleem naistega muudkui venis ja venis. Eks probleem on ka minus, sest tegemnist oli noormehega, kes elas muusikamaailmas ja need pikad edetabeli nimekirjad ei kõnetanud mind, sest olen muusikas suur võhik. Kindlasti muusikagurmaanile on see ladusam lugemine. Vahepeal mõtlesin pooleli jätta, aga nagu mu üks hea tuttav teatrikriitik on öelnud, et poole etenduse pealt ei tohi koju minna, iial ei tea:) Pusisin lõpuni, aga seis jäi samaks. Kahju pole mitte ajast, vaid et see ikkagi ei kõnetanud mind.

🌖31.07.2025 Mihkel Mutt “Tartu tuld toomas”, Fabian 2025

Küll oli tore lugemine! Mina, kes pole Tartus elanud ega õppinud, nautisin täiega. MIs siis veel need, kel sidemed palju tugevamad. See raamatuke peaks iga tartlase raamaturiiulil olema. Mina ostsin selle maikuus, kuid siis oli ootamatult vaja kingitust ja see läks mul lugemata käiku. Nüüd laenutasin selle raamatukogust, aga arvan, et ostan selle ikkagi endale, sest siin nii häid kohti, peatükke, mida saab lugeda ja mõtiskleda nende üle ka hiljem.

Jah, pool raamatut ju ringkäigust Tartus: ühelt tänavanurgalt teisele, ühest linnaosast teise, aga see oli köitev kirjeldus. Lisaks veel need Tuglase ja Lutsu lood, Tartu ja Tallinn. Ja muidugi mõnusad absurihetked Roosiga ja unenäod…

Tähelepanelik lugeja märkab ka kindlasti igasuguseid ettepanekuid, no kas või linna väravad. Jah, Mutil ideid jagub ja ma kirjutan kahe käega tema ettepanekutele alla.

Oh, mo vaene Tarto liin…

🌖28.07.2025 Anthony Horowitz “Lause on surm”, Tänapäev 2025

Inglise keelest tõlkinud Sash Veelma.

Mis toimub küll kirjaniku peas? Horowitzi peas??? Kuidas ta suudab põimida nii paljut ja ikkagi on kõik köitev? Respekt.

Kui viisin raamatukokku “Kuulillemõrvad”, mõtlesin, et nüüd võiks tõesti krimkadest puhata, sest nende kahe klotsi lugemine läks süsteemseks, vormiliselt liiga ühtse skeemiga. Võtsingi hoopiski Muti viimase raamatu, “Moodsa aja” sarjast miskit ja siis ühe aimeraamatu asjadest. Sel hetkel, kui mu raamatuid piibitati, mõtlesin lihtsalt, et kas Horowitzi on tõesti ainult Kuusalus, et Kolgas polegi. Riiul H tähega oli mu silme ees ja seal “Lause on surm”. Intrigeeiv pealkiri muidugi keeleõpetajale:) Käsi haaras raamatu ja ütlesin Leelole: “Pane see ka!”. Ja ma ei kahtse, sest mu jaoks on see krimka mulle meelepärasem kui need eelmised klotsid.

Selles on kõike: minategelane on justkui päris Horowitz, aga ei ole ka; kuritegu, mille lahendamiseks kaks täiesti erinevat liini; erinevad detektiivid ja suhted politseinikega; kirjutamine ja kirjastusprobleemid – mida kõike veel.

Vaatamata sellele, et sel korral päriselt taipasin üsna alguses, kes on mõrvar, ei osanud ma seda seletada – järelikult tuli lugeda ja see teekond väärib lugemist.

Nii, nüüd hakkan Muti Tartu raamatut lugema!

🌓19.07.2025 Anthony Horowitz “Kuulillemõrvad”, Tänapäev 2022

Inglise keelest tõlkinud Martin Leis.

Krimikirjandus hakkab üle ääre ajama:) Horowitz mängib lugejaga: kaks ühes on tõesti mõttekas. Lugu kahtlematult jooksis ja lehekülg lehekülje järel neelasin raamatut. Kõige väsitavam osa sellest lugemisest oli käte väsimus – sellist klotsi terve õhtu käes hoida, oh jah.

Selliste klassikaliste krimilugude juures jääd ikkagi mõtlema kirjaniku andekuse peale, et mis nipp see on , et sa tahad ikka edasi lugeda, kuigi üks hääl peas ütleb, et need on sellised klassikalise krimkalood ja teps mitte elulised raamatud, nagu Horowitz oma “Minu harakmõrvades” politseiniku suu läbi ütleb, et need on väljamõeldud lood, päris elu on hoopis midagi muud. Ka “Kuulillemõrvades” on väikesi vihjeid, et päris elus nii pole. Jah, eks selles “Kuulillemõrvades” oli klišeesid omajagu, eriliselt väärib mainimist öökulli kuju kukkumine – kus ja kuidas – seda ma kirja ei pane. No ja see lõpp! Kõikide otste kinnisidumine, õigemini loo lahtiharutamine – tõeline klassika.

Imelikul kombel kahe nii koguka raamatu lugemise järel pole mul ühtki tsitaati. Jah, oli mõningaid mõtisklusi krimilugude kirjutamisest, lugejatest, “Minu harakamõrvades” rohkemgi, aga selliseid elutarkusi polnud kummaski. Meenub Backmani “Ärevil inimesed”, krimilugu, milles sotsiaalsust, huumorit, aga ka terve peotäis mõtteteri. Kahtlematult ei saagi nii, et kõik lood oleks sarnased. Ühele sobib üks ja teisele teine. Horowitz põimib ühe raamatu sisse kaks lugu ja tahad sa või mitte, mõlemad pead läbi lugema.

Igal juhul ei kahetse!

🌓13.07.2025 Anthony Horowitz “MInu harakamõrvad”, Tänapäev 2022

Inglise keelest tõlkinud Martin Leis.

Lõpuks ometi! Jah, sain ka mina oma ühe tutvusringkonna nn väga loetud raamatu läbi. Krimkade sisukokkuvõtteid ei tohi teha mu meelest ühesegi postitusse, aga ega ma tee seda teistessegi raamatutesse. Kui tahta, siis võikski kokkuvõtteid lugeda, neid ju igal pool.

MIks siis viibis mu lugemine? Esiteks ei osta ma krimkasid ja Kolga raamatukogus neid ( Horowitz on veel ses sarjas neid klotse kirjutanud) pole ja neid tuleb tellida ja raamatukogus iga päev ei käi ning kui käid, siis ei tule meelde, s.o nagu poeskäikki.

Neid klotse! Jah, selle raamatu ainuke miinus mu meelest ongi tema suurus, käsi väsib ära, aga imestama pani selle trükise tugevus, et ta pole pooleks murdunud pideva painutamise tulemusena.

Lugu ise oli köitev, nii nagu üks krimka peabki olema, lisaks veel suurepärane olmekirjeldus: kõik need linnakesed, majad, toad, inimesed tulevad silme ette. Eks muidugi krimkafilmide vaatamine on tulnud ka kasuks.

Ja see paljude raamatute lugemine ning filmide vaatamine on andnud kogemuse, oskuse märgata detektiivlikult, kes on … õnneks arvasin üht-teist ära.

No nii, nüüd teise osa kallale!

🌓09.07.2025 Sarah Crossan “Iiris”, Varrak 2021

Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots. Lastekirjanduskeskuse märgiga: hea noorteromaan.

Nõus. Noorteromaanid kipuvad sarnanema – teema ju sarnane: teismelise probleemid iseendaga, vanematega, kui nad elavad ning ka kooliga. Nii ka selle romaani peategelasega. Aga mis teeb selle raamatu heaks?

Stiil. Napi ja täpse sõnastusega napid peatükid. Polegi kunagi lugenud nii köitvalt seotud püeatükke. Iga järgmist peatükki tingis hästi tabav pealkiri ja nii see raamat ühe õhtuga läbi saabki. Imeline, kui kirjanik suudab nii minimalistlike vahenditega (loe sõnadega) luua empaatia peategelase suhtes.

Lugu ise on lihtsakoeline ja kohati ikkagi ei usu, et nii vägivaldne ja kibestunud isa üldse olemas on. Ah jaa, minu suurim vastuolu selles raamatus oli issi sõna, sest kuidas on võimalik, et nii halvale isale ütleb tütar issi.

Peategelase otsingud leida iseend on käänulised, aga tulemuslikud ja seda oli nauditav lugeda. Hakkame mõistama oma probleeme ikka teiste omi nähes ja kui teisel need veel suuremad, siis oma probleeme kergem seljatada.

Mõned tsitaadid.

ARMASTUS

“Kui oleks võimalik õppida armastust ära teenima,

nagu saad õppida klaverit mängima

või verbe pöörama,

siis minule kirjutatakse alati märkus:

Pead rohkem pingutama” /lk 125/

“Me nügisime tõe küünarnukkidega

jalust ära ja sumpasime läbi raske vaikuse.” /lk 137/

“Kui sa ka ei võida, õpid ju ikka.” /lk 163/

See viimane tsitaat paneb mind mõtlema, et kui peaksin selle raamatu põhjal lugemiskontrolli tegema, siis esialgu jääksin hätta. Põnev väljakutse:)

🌖04.07.2025 Nancy Huston “Ingli märk”, Draakon & Kuu 2020

Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm.

Laenutasin selle raamatu autori pärast. Tema eelmised eesti keeles ilmunud raamatud olid head, eriti “Murrangujooned” (LR 2012) ja ma ei pettunud. Muidugi soosis saatus ka mu lugemist, sest eile öösel, s.o öö vastu 4. juulit läks elekter ära. Suvine varajane hommik on ju valge, mida muud paremat teha kui lugeda! Tegelikult polnud see ainuke põhjus, miks raamatuke ühe hetkega läbi sai – see oli haarav ning tõmbas lugeja kohe kaasa.

Sulgesin raamatu ja imetlesin kirjanikku. Kuidas küll oskab ta, et siis Huston kirjutada nii üksikust kui üldisest – ühest/kahest inimsaatusest ja kogu inimkonna tegemistest. Tema romaanid tagataustaks on ikka suured, vägivaldsed sündmused. Antud teoses siis II maaimasõda ja Prantsuse-Alžeeria konflikt.

Enim meeldis vist selles teoses nn neljanda seine lõhkumine ehk siis vestlus lugejaga. Kui ta soovis sündmustikus pööret teha, siis see toimuski lugejale osutamisega ja oh, kuidas meeldis lõpp, aga seda ei saa siia kirjutada, seda peab lugema.

On kirjanikke, kelle lugudes ajab üks hea lause teist taga, et nn mõtteterade kogujal läheb raskeks ja tema raamatuke on värviliste ribadega kirju. HUstonil nii pole, aga tal on tihti lõike, mis panevad lugejat hetkeks silmai tõstma tekstilt, et mõtiskleda ja leida, et küll on hästi öeldud ja nii ongi.

Sellegipoolest panen kirja mõned tsitaadid.

Esimene neist meenutab mulle poola luuletaja Wisława Szymborska luuletust “Armastus esimesest pilgust”, kus on ilus mõte, et me ei tea kunagi, et äkki just tema puudutas enne seda ukselinki, mida olid puudutanud sina… “Me oleme üllatunud, kui leiavad aset ootamatud kohtumised, imelised kokkusattumused: “Küll on maailm ikka väike!” hüüame iga kord… aga tegelikult tuleb palju enam ette mahamagamata kohtumisi, neid peaaegukohtumisi, neid mitte päris kokkusattumusi. /lk 134/

Teine pikem mõte, mis läks väga hinge, mõeldes tänasele ajale, mõeldes sõjale…. “minu võitlus on muusika. flöödi mängimineon minu viis maailma paremaks teha. Seda ma suudan. Ebaõiglus, ülestõusud ja sõjad ei kao kungi, nagu ka inimesed, kes peavad ohverdama oma oleviku õnne selleks, et nende lapsed saaksid loota paremale tulevikule. Aga on tarvis ka seda, et õnn ja ilu oleksid kohal siin ja praegu. Nende kinkimine maailmale on samuti poliitiline tegu. See on lausa poliitiline kohustus minusugusele, keda saatus on hellitanud, kellele elu on andnud kõik: raha, tervise, ande… ” /lk 186/

Eestikeelse raamatu esikaas ongi vist sellest inspireeritud. HUvitav ja intrigeeriv on kujundada raamatu esikaas metafoorselt. Lugeja peab ikka nuputama, miks just selline kujundus. Kiikasin ka inglise ja prantsuse keeles ilmunud esikaasi, nende kujundus on tegelastepõhised. Ja see pealkiri! Milline kujund! Mis on ingli märk, seda peab lugema…

🌖30.06.2025 Louis-Ferdinand Céline “Sõda”, Varrak 2025

Prantsuse keelest tõlkinud Heli Allik.

Haarasin raamatukogust selle kõige uuemate raamatute hunnikust ja paraku kohe ei saanud lugema seda hakata, lausa nii kaua seisis öökapil, et raamatukogu tähtaja pikendamispalve tuli… jah, pidavelt tuleb mingite lugemiste vahele teisi tekste ja mõnikord justkui viivitame ka mingi raamatuga, kas selleks on pealkirja mõju või selle paksus, mis iganes. “Sõjaga” vist pealkirja mõju. See sõna on meie päevis nii igapäevaseks muutunud, õnneks aga ikkagi õõva ja hirmu tekitav.

Enim tsiteeritud lause sellest käsikirjalisest teosest on “Sõda tabas mind pähe. Ta jäigi mulle pähe kinni”. Otsese ja kaudse tähendusega autorile ja teose peategelasele, kaudse tähendusega kahtlematult lugejale. Raamatu naturalistlik stiil raputab kindlasti nõrganärvilist lugejat, aga iga sekund lugedes taipan, et nii oligi. Juba esimese maailmasõja ajal, aga ka praegu. Ükski sõjasolnu ei ole enam kunagi sõjata, see tabab otse pähe! Ja mida rängemad füüsilised vigastused, seda teravamaks muutub inimese hingeline maailm. “Mu hing on tugevam, nagu biitseps. Ma ei usu enam, et elu on lihtne.” /lk 25/

Kuna autor oli ise sõjas, siis on raamat realistlik ja kuna ka autor nagu peategelanegi sai haavata, siis peategelase ülestunnistus ongi Céline´i enda arusaamine loomisest, mõistmisest. “Nüüd ma tean, kuidas muusikat teha, magada, andestada ja nagu näete, ilusat kirjandust kirjutada neist väikestest õudusetükkidest, mis on välja kistud mürast, mis mitte kunagi ei lõpe” /lk 25/

Eks haarasin ka selle raamatu selleks, et ehk sobib see noortele ajalooliste teoste kõrvale. Lugedes kahtlesin, päris lõppu jõudes leidsin, et nii mõnigi võiks seda lugeda. Sest selline ongi ju s õ d a ja a j a l u g u!

Ja lõppude lõpuks saab kasutada ka peategelase mõtet, mil ta vanematega (keda ta ei talunud) nooblil õhtusöögil viibib, “igaüks enda eest” või siis äärmiselt kosutav innustus (mida peategelane Ferdinand eriti hulludes olukordades kasutas) “Nüüd jalad perse alt välja, Ferdinand!”

🌖23.06.2025 Urmas Vadi “Tagasi Eestisse”, Kolm Tarka 2018

See on nüüd kolmas Vadi romaan, mille olen läbi lugenud, ja jään ikkagi selle juurde, et mulle meeldivad tema lühilood ning kuuldemängud rohkem. Neis maksab iga sõna ja sõnum teravam, aga see selleks.

Tegelikult loetu oli intrigeeriv: algus muhe ja justkui kontrolli all olev, mõtlen lugeja jaoks, keskpaik ehk see rännak Austraalias mõnus kulgemine, loe nagu reisiraamatut ja siis see lõpp. Lugeja ehk siis mina sain tünga, aga meeldiva, mulle meeldis, et omamoodi hakkas kõik paika loksuma, aga kõike oli ka palju, seda, et Männiste lugu ja tema šedööver jooksid kokku, Johni ostingud ja üks eluetapp mu meelest leidis ikkagi lahenduse kõrvakiilu näol ja siis see isa jama, mis täiesti reaalsete nimedega (see nõuab ka lugeja silmaringi, natuke ei kujuta ette seda raamatut lugemas üht tavalist noort näiteks aastal 2032). Ja siis muidugi see isamaalisus!!!!!!!! Nimelt nii paljude hüüumärkidega, sest Eestisse, Eestis ja Eestist – just nendele sõnadele paneb Vadi lugeja mõtlema.

Kahtlematult oli lõbus nende ahvide dialoogi lugeda, õigemini ma kuulsin neid, st Vadi kuuldemängulisus lööb ikka tugevalt välja.

Imelik ja huvitav lugemine. Lahe, et eesti kirjanduses selliseid romaane.

Ah jaa, see Kivirähki sissetoomine. Minu jaoks oli see muhe iroonia. Miks mitte!

🌖11.06.2025 Graham Swift “Emadepüha”, Varrak 2025

Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer., sarjast “Moodne:Aeg”

Kas “Moodsa:Aja” sari on kvaliteedimärk, siiani, mida lugenud, on olnud head ja paeluvad. Nii ka nüüd. Õhuke, 127-leheküljeline lugemisamps, kuid seda ampsu saab seedida mõnuga.

Vaatamata loo lühidusele on selles teoses kõike: armastust, seksi, argipäeva, salapära, leina; selles on minevik, olevik ja tulevik segamini.

Ja emadust, aga seda pidevalt vihjamisi. Küll pealkirjas, küll aja ehk päeva pidevas meeldetuletamises, aga ka peategelase Jane´i emata elu.

Lisaks kõigele üsna tavaline teema: kirjanikuks saamine, kirjanik olemine. Oh, kui paljudes teostes see teema! Aga Swift kirjutab suurepäraselt, korrates mõtteid pidevalt, samas nii põnevas rütmis, et kohe naudid seda lugemist. Lisaks kavaldab Swift ka teose kirjaniku parima teose pealkirjaga: “Vaimusilmas”. Jah, mida kõike me vaimusilmas pole!!!

“Sõnad olid nagu nähtamatu nahk, mis mähkis endasse maailma ja andis sellele reaalsuse.” /lk 95/

“Selles ju oligi kirjaniku olemise kogu iva, eks ole, et sa võtad omaks elu ainese? Elu kogu iva oli selle omaks võtmine.” /lk 97/

“…me kõik oleme kütus. Me sünnime ja me põleme, mõni meist kiiremini kui teised. Põlemisi on mitmesuguseid. Kuid mitte põleda, üldse mitte süttida – see oleks kurb elu, eks ole?” /lk 101/

Meeldis ka raamatu ümber oleva Tiit Aleksejevi kommentaar teosele, kirjutan kahe käega alla.

🌓23.05.- 4.05.2025

Jim Ashilevi “Suutud”, Libros Insanos, 2025;

Indrek KOff ja Olena London “Ära oota midagi”, Varrak 2025;

Paolo Cognetti “Hundi õnn”, Tänapäev 2024, itaalia keelest tõlkinud Paul Raud.

Seekord sedamoodi, kolme nädala sisse mahtus kolm raamatut, kohe ei jõudnud märkmeid teha, siis seon nad kimpu, sest omamoodi nad sobituvad kokku, neis on kummalisi haakumisi…

Esiteks raamatu saamise lugu. Ashilevi ja Koffi raamatuid seob see, et ma teadsin, et tahan neid osta. Mina pean need raamatud saama! Saingi. Ashilevi tahtsin seetõttu, et olen temaga kohtunud ja ta on poeetiline ja nüüd siis luulekogu, huvitav ja põnev. Koffi seetõttu, et ilmus reklaam, et see on graafiline romaan ja ühel kirjandusõpetajal võiks ju kodus olla hea kirjaniku selline žanrinäide. Kummagagi ei kahetse, et sai ostetud ja see on juba suur asi tänapäevases raamatute maailmas. Mõlemaid seob äärmiselt teistsugune kujundus, visuaal. Kui Ashilevi omas (kujundaja Johannes Naan) satub omamoodi lugeja segadussse: kirjatähtede kuju on võimatu, värv intrigeeriv, tekst nii nurga taga – ühesõnaga huvitav ja mõistatuslik, kohati isegi närvidele käiv, aga tundub, et see toetabki luuletuste sisu, mis on pisut kurvad, minnalaskvad, hellad, igal juhul nii teistmoodi, siis Olena Londoni visuaal on arusaadav – toetab ja viib edasi teksti. Koffi lugu on südamlik, minu maailmast. Vaatamata sellele, et meil kümme aastat vahet, olen täpselt sama mõelnud ja tundnud ja see vanaisa lugu. Ohhhhh!!!!! Kui nende kahe raamatu ühenduseks tõin visuaali, siis itallase raamatuke “Hundi õnn” on ilmunud “Punase Raamatu” sarjas, ja see on pea alati kindla peale minek, kui miskit head lugeda tahad. Neis on alati selge lugu ja ei mingit hullu vigurdamist. Lugu viis Alpidesse ja kui seal käinud pole, siis selle raamatuga saab mägedes viibida nii mis mühiseb. Kohaloleku tunne tuleb, lisaks veel realistlikud inimsaatused. Kirjutamisstiil pisut koffilik – minimalistlik, aga täpne. Pole palju sõnu vaja, kui kirjanik leiab selle õige, siis tekibki minimalism ja see on lugejale alati sobiv. Samas saan tuua ka paralleli Cognetti ja Ashilevi kirjutamistiili vahele: mingid peatükkide pealkirjad olid justkui lambist võetud, eklektilised, aga ometi kaasa mõeldes lõpuks sobivad.

Mõned tsitaadid ka.

Need “Hundi õnnest”.

“… ronida tuhat meetrit Alpides on samaväärne sellega, kui liikuda tuhat kilomeetrit põhja poole.” (lk 27)

“…prantsalsed kutsusid entre chien et loup* s.o koera ja hundi vahel – ladina keelest pärit väljend, mis tähistab hämarikku, mil on juba nii pime, et koera ja hundi vahel pole võimalik vahet teha” (lk 47)

“Miski kaob ja miski muu võtab selle koha üle,” ütles ta pojale. “Nii maailm toimibki, kas tead?Need oleme meie, kellel on alati igatsus selle järele, mis oli enne.” (lk 109)

Ning kõiki kolme ühendas muidugi see, et piisavalt õhukesed, lugemisrõõm kukub sülle kiiresti:)

See aga Ashilevilt.

Mu suu on katkise põhjaga

rahakott, pungil täis

münte ja lutsukomme,

mis pudenevad tänavale

möödakäijatele korjamiseks.

Olen raisanud nii palju

naeratusi, et osta poolehoidu

ja heakskiitu võõrastelt,

kelle pilgus helkis võti mu

tulevikku.

Kui rahakott kord tühjaks saab

ja suhu jäävad vaid hambad,

ei asenda ma naeratusi

hammustustega. (lk 91)

Pisut ehk graafilisest romaanist. Natuke meenutas see leedu koomiksiraamatut “Siberi haiku”, tonaalsus eelkõige, aga Koffi ja Londoni teos kõnetab ja kriibib rohkem. Ka stiililt puhtam. Huvitav on lihtsalt see, et kas sellel nn pildiajastul hakkab tulema rohkem neid graafilisi romaane kui kunagi varem ja saame varsti rääkida ühest kindlapiirilisest žanrist. Praegu tundub, et loojad kompavad ja loovad piire sellele žanrile… ootan põnevusega järgmist graafilist romaani.

Ja Koffi raamatust väärib pealkiri tsiteerimist! “Ära oota midagi”

PS! Tsitaadi lõpumärk tuleb vastavalt tujule panna:)

🌓16.05.2025 Brigitta Davidjants “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” LR 2025, 10-11

Kirjaniku sünniaasta on sel korral oluline – 1983, sest lood viivad lugeja aastatesse, mmida kirjanduses eriti veel käsitletud pole. Kujutan ette samal aastal sündinute lugemiselamust: äratundmist palju. Aga ka minul oli palju, sest 90ndatel olin nooremapoolne ja märkasin sama, mida 10-16aastane Brigitta. Mõnus oli ajas tagasi minna ja muidugi lood. Sellised lihtsad ja äratuntavad, eriti neile, kes ka hajameelsed ja kellega alati juhtub midagi. Südamlikkust lisab muidugi suhe sugulastega, kodu olulisus, kodumaa tunne.

Ja pealkirjad! Stiilsed! “Enne tuleb kellekski saada” või “Ära mine vara mehele!”:)

🌓22.04.2025 Han Kang “Taimetoitlane” LR 2025, 7-9 Värskeim nobelist

Korea keelest tõlkinud Anni Arukask.

Lugu intrigeeriv, kes idamaist kirjandust pole üldse lugenud, sel vist raskusi. Aga mine sa tea. Igal juhul raamatut käest ära ei pane. Korda läksid kakas esimest osa: “Taimetoitlane” ja “Mongolilaik”. Paraku “Puude leegid”, mis need kaks lugu vist justkui kokku võtab, ei erutanud ja pettusin, aga see on minu probleem…pisut aitas mind järelsõnas olev mõte, mis ka autorit inspireerinud: “Arvan, et ainult inimesed on taimed”.

Ehk raamatu väärtus ongi sõnumis: ärgem sundigem inimestele peale oma vaateid. Las nad elada nii, nagu tahavad.

🌖13.04.2025 Elo Viiding “Suurte hingede kannul” ja “Ellujäämisrežiim”, EKSA 2024

Poolteist kuud tagasi oli Rahva Raamatus suur müügipäev, olin mõttes mõlgutanud osta Elo Viidingu raamatuid, sest tükk aega pole tema raamatuid lugenud ja pole ka kunagi kahetsenud tema raamatute ostmist.

Mõlemad õhukesed. Tihedad oma temaatika kui ka sõnastuse poolest. Pühendusnovellide kogu pealkiri tegi meele härdaks, sest seda me ju kogu aeg teeme ja olen tänulik, et Viiding taas seda meelde tuletab. Kuna ta on need pühendanud konkreetsetele inimestele, siis minategelase kõrval ka tema pereliikmed, aga ka väga lihtsad inimesed. Just see nn märkamatute elukutsete esindajate väljatoomine on hea. Kangastus ka lähiajalugu: Siim-Taneli performans, Mathias Rusti lend, Kalju Kruusa jne… Muigega sai lugeda teismelise muredest, “Tõmban!” lugu võiks olla mitmes kirjandusõpikus:) ja eks sõbraliku irooniaga sai lugeda väliseestlasest 90ndatel.

“Ellujäämisrežiim” on luulekogu, mis esmalt paistab õhuke ja väikseke, aga seest on suure sisuga. Nagu alati – Elo Viidingu luule on selge, täpne ja terav ja see viimane pole mitte halvustav, vaid täpselt nii nagu me elu on. Uudiste asemel võiksid inimesed lugeda Elo Viidingu luulet ja pilk ühiskonnas toimuvale on olemas.

Mis kõige süpaatsem selle juures? Elo Viiding jääb nähtamatuks. Ei mingit meediakära, et ilmusid need ja need raamatud. Kummalin, et ka nii saab siin edevuse maailmas…

🌖Romain Rolland “Pierre ja Luce”, Eesti Raamat 2019

Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik.

Originaalis ilnus see raamatuke aastal 1920, vahetult pärast esimest maailmasõda. Tegevustikku on põimitud reaalseid sündmusi (seda näitavad tärniga viited) ja see just teebki selle loo kurblooliseks, sest fiktsiooniks on noor süütu armastus. Poeetiline armastukirjeldus põrkub ümbritsevaga ja seda suurem kontrast: valu ja ilu vahel.

Häämastav, kuidas ma ei teadnud sellest raamatust mitte midagi, hetkel neis sõjauudiste keerises võiks igaüks lugeda Pierre ja Luce´i lugu.

Jah, see häbi tungib kõigisse, kes pole sõda alustanud.

🌓25.03.2025 Gert Kiiler “Eranuhke ei armasta keegi”, Postimees 2022

Ei oskagi esmalt ühe sõnaga kokku võtta. Oli ja ei olnud. Oli kiire lugemine, sest lugu jooksis; tegelased olid huvitavad; dialoog kiire; lugeja saab kaasa mõelda, kes on kurjam jne. Ei olnud ütlen seetõttu, et olen vist sellsitest lugudest välja kasvanud. Enim aitas mind sellesse loosse märksõna “Kelmid ja pühakud”, kunagine kultusseriaal. Selline see raamat ka oli.

Kahtlematult tekkis küsimusi, et miks selline päriselu ja fiktsiooni segu: 60ndate Viljandi on justkui mõnus läänelik kasiinolinn, aga taas – süüvides teemasse, siis see on stiilipuhas retrokrimi raamatuke. Ja retrot sellesse jagub!

Aga üldkokkuvõttes ei kahetse, sest raamat ei veni ja tihti lummabki lugejat see, kui ta saab raamatu kiiresti läbi…

06.04.2025 Gert Kiiler “Saatus koosneb juhustest”, tihti arvatakse, et 2.osa kehvem, mu meelest parem, ei peruta nii ja ei püüa nii äge olla. Lihtne nauditav krimka. Kiileril on stiilne jutustamisoskus läbi minategelase. Inimesed, kohad, ilm ja sündmused kangastuvad kirkalt.

🌖26.03.2025 Sveta Grigorjeva “Frankenstein” , Suur Rida, 2023

Luulekogu, mis jäi mulle silma riiulilt, kui seisin Kuusalu raamatukogus ja ootasin oma nn krimkasid. Oli just reklaamitud presidendi raamatuklubi raamatut ja selleks oli Sveta Frankenstein Grigorjeva luuleraamat. Kuna ma pole ta luuletusi lugenud, v.a need, mis riigieksami tekstid, siis nüüd hea teha tutvust. Enne saadet (https://arhiiv.err.ee/video/vaata/kirjandusministri-juures-presidendi-raamatuklubi-490280 ) sirvisin raamatukest. Täitsa head tundusid, aga veel ei süvenenud. Saates sai luuletaja muidugi kiita. Ikka veel ei osanud mmiskit tarka öelda, sest polnud süvenenud. Täna tööle sõites lugesin terve tee ja ahmisin ja need kõnetasid. Kõnetasid nii, et trükkisin endale mitu kohe ümber. Kõnetasid mitmed probleemid, mida ise pole suutnud tähele pannagi: paha poiss ja hea tüdruk; tekst kui dräg; mobiili vs inimese puudutus; putin ja kuninganna jne

Läksid korda nii salmidena esitatud mõtted kui ka ühte hunnikusse pillutatud read.

ära armasta mind

nii tugevalt

kui jää

hakkan sellel liugu laskma

🌖21.03.2025 Fredrik Backman “Ärevil inimesed” Varrak 2020

Rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma.

Mõnus raamat. Jah, just nimelt mõnus oli lugeda ja mõnus oli sellest mõelda, kuigi kui teemale sügavuti mõelda, siis lugu ikkagi tõsistest probleemidest: väikestest muredest enesetapuni; lapsepõlvatraumadest painajateni.

Lapsevanema mured. “… et sa kardad kogu aeg, sest sa ei tea kõike ega jaksa kõike ega saa kõigega hakkama. Tegelikult me lõpuks harjuma ebaõnnestumistundega, nii et iga kord, kui me oma lastele pettumust ei valmista, oleme salamisi selle üle jahmunud. Võimalik, et osa lapsi teab seda. Nii et aeg-ajalt teevad nad imeväikesi asju, kõige kummalisematel hetkedel, et meie kopsudesse uut õhku puhuda. Et napilt, õige napilt päästa meid uppumast.” (lk 50). Aga! Lõpp hea, kõik hea. Ühest küljest teeb see raamatu magusaks, aga teisest küljest, eks elus ka ikkagi kõik lõpeb hästi, peab oskama seda lihtsalt näha.

Lugu on väga filmilik, tegelikult ka sobiks teatrilavale, sest vaja ainult kahte ruumi: politseijaoskonda ja müügile minevat korterit. No üks ruum peab ka veel olema, kuigi selle saaks saaks lava äärele paigutada: psühholoogi ruum. Ja kui huvitavad tegelased, igal oma veidrused, näitlejal on oma tegelaskuju kerge nn üles ehitada!

Loo teeb kahtlematult võluvaks ja kihiliseks sügavus, st pole lihtsalt loo jutustamine, kuid selles on kihte, huvitavam ehk isegi see, kui kirjanik kõneleb lugejaga (mõlemad on loo kõrval).

“See kõik on keeruline, ebatõenäoline lugu. Võib-olla on põhjuseks see, et meie meelest räägivad lood sageli sellest, millest nad tegelikult üldse ei räägi.” (lk 91) Näiteks kas või see: “Tõde on muidugi see, et kui inimesed oleksid tõesti nii õnnelikud, nagu nad internetis tunduvad, siis poleks nad nii kuradi palju aega inetrnetis, sest ükski inimene, kellel on tõeliselt hea päev, ei pühenda sellest poolt iseenda pildistamisele. Kõik suudavad kasvatada müüti iseendast, kui neil on piisavalt väetist, nii et kui rohi paistab teispool aeda rohelisem, siis arvatavasti seetõttu, et see on sitta täis. Aha vahet pole, sest nüüd oleme õppinud nõudma, et iga päev peab olema eriline. Iga päev.” (lk 53). Iga loo taga on palju rohkem. Peame õppima seda nägema. Jah, neid tarku mõtteid jagus. Neist hiljem….

Kas mul oli ka lemmiktegelast? Oli küll. Estelle. Tema nooruslikkus, küpsus, rõõm, elumõnu ja empaatia – kõike oli temas. Mis naerma ajas? See “Stockholmi” sündroom. Et Rootsis on ka väikese ja suure koha vastandus, see pidev nögimine stockholmlaste kallal. Lisan siia tsitaadi, mis oli selle linna suhtes kõige positiivsem:) “Vahel on ju “Stockholm” isegi kompliment: unistus suuremast kohast, kus meist võib saada keegi teine. Miski, mille järele me igatseme, aga kuhu me õieti suunduda ei julge.” (lk 135) Mis veel meeldis? See, et raamatus oli nii palju tänapäevast, inimestest probleemideni. “Kogu see jutt mahepõllundusest ja vabakäigukanade ja õnnelike põrsaste reklaam … kas minust pole veelgi ebaeetilisem süüa õnnelikku põrsast? Siis oleks ju parem, kui ma sööks põrsast, kes on elanu jubeda elu, kui carpe-deim-põrsast, kellel on pere ja sõbrad? Talunikud ütlevad, etõnnelikud põrsad annavad paremat liha, nii et ma võin ju siis eeldada, et nad ootavad, kuni põrsas on just armunud, võib-olla isegi lapsegi saanud, kuni ta on absoluutselt KÕIGE ÕNNELIKUM, ja siis ta lastakse maha ja pakitakse vaakumisse. On see siis eetiline või?” (lk 191)

Ja nüüd mõningaid häid kohti.

“Me valetame neile, keda armastame” (lk 33)

“Nendele, keda armastame, anname hellitusnimed, sest armastus eeldab sõna, mis kuulub ainult meile” (lk 51)

“Me ei saa kunagi päriselt teada, mida me teineteisele, teineteisega, teineteise heaks teeme.” (lk 88)

“Mida kauem on koos oldud, seda vähem sõnu on tarvis, et tülli minna.” (lk 93)

“Teisi ei pea juhtima nii, et ütled neile, mida nad peavad tegema, juhtida saab ka nii, kui lased neil teha seda, mida nad oskavad.” (lk 214)

“Mitteteadmine on hea lähtekoht!” (lk 271)

🌓15.03.2025 Eduard Vilde “Musta mantliga mees”

Lugemisedu saamiseks tasub võtta miskit õhukest. Lugesin Vilde lühilugu küll töö pärast, kuid kui see oleks kogemta mu ette sattunud, ei kahetseks.

Lihtne puudutav lugu. Vilde oskab hoida üleval pinget, loos on romantikat ning allkihina kahtlematult sotsiaalsed olud – kuidas aidata neid, kel raske või kes ei oska ega suuda end aidata. Musta mantliga mees aitab:)

Lisaks väärib ka Vilde seetõttu lugemist, et sel aastal tal juubeliaasta: 160 aastat tema sünnist.

🌖02.03.2025 Valérie Perrin “Kolm” Tänapäev, 2024

Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus.

Üsna lühikese aja jooksul ühe ja sama autori kaks raamatut. Kuuldavasti on Perrin erakordselt loetav just eestlaste hulgas, tema “Lilledele värsket vett” oli eelmisel aastal paljudes edetabelites.

“Kolm” on tõsine klots, 635 lehekülge. Igal juhul oli seda raske käes hoida ja see oli ainuke torisev negatiivne külg selle raamatu juures. Kõik ülejäännu oli nagu üks hea raamat peab olema: kihilisust palju. Aegruum liikus ja oh kuidas, küll tegelaste peades, küll sündmustikus, aga see ei tähenda, et lugeja ei suuda järge pidada. Perrinil on omane lõpuks kõik otsad kenasti kokku sõlmida, iga lahtine ots (isegi lugeja pole mõnele mõelnudki) saab ära räägitud.

Sündmustik nagu ikka inimestel: kogu aeg juhtub miskit, mis mõjutab kõiki meie lähedasi, nii ka nende kolme peategelase omi. Kahtlematult oli raamatu ilusaim osa ikkagi see sõprus: lapsepõlvest surmani.

Raamatu keskel sain oma laiskusest üle, nimelt viitsisin võtta märkmepabereid ja tähistada häid kohti, mida loeks teinekordki. Ütleme nii, et poole raamatu pealt on tähistusi rohkelt.

Mõningaid tsitaate.

… ta peatub natukeseks dieettoodete riiulite ees, kõhkleb kahe toote vahel, üks on salendav ja teine viib vett kehast välja, mis vahe neil on? MIs vahe on õnnel ja rõõmul? Lootusel ja soovil? Kurbusel ja melanhoolial? Armastusel ja harjumusel? Hirmul ja meeleheitel? / lk 347/

Me saame selleks, mida me endast teeme ja millega me ise nõustume. /lk 399/

Armastust ei ole olemas, on ainult märgid armastusest. /lk 409/

Mõnesid inimesi võiks terve elu lihtsalt vaadata. Nad ei tee midagi erilist, sest miski pole tahtlik. Sellepärast nad teistest erinevadki. /lk 506/

Me ei tunne inimesega lähedust, sest ta on tüdruk või poiss, me tunneme temaga lähedust selle pärast, mida temast õhkub. /lk 507/

Me ei oska suhelda nendega, kellesse me ei usu. /lk 615/

Seda viimast mõtet lugedes sain piraki otsa ette matsu, see lause peab olema ju minu töö ehk siis õpetajatöö mantra. Kui usud, suudad suhelda ja jõuad temani…

Ja lõpetuseks imetark mõte raamatust. Pühendan selle raamatuaastale.

On raamatuid, millest me jääme ilma nagu mõnest kohtumisest, me läheme mööda lugudest ja inimestest, kes oleksid võinud kõike muuta. Arusaamatuse, kaane, kehva kokkuvõtte või eelarvamuse tõttu. Õnneks on vahel elu siiski järjekindel. /lk 458/

Oh, kui palju raamatuid on ka minuni jõudnud tänu järjekindlusele (loe “Kolm” läbi, siis saad täpsemalt aru, mida see mõte tähendab.)

🌓12.02.2025 Charlotte Leonard “Kartmatu”, Varrak2023

Saksa keelest tõlkinud Piret Pääsuke. Varraku ajaviiteromaan

Just sellest viimasest sõnast alustaksingi, ajaviiteromaan. Kui loen selle raamatu läbi, siis on aeg viidetud. Väga tobe sõna ja mõjub ka sarja nimetusena kummastavalt. Jah, ajaviiteromaaniks peetakse kergesti loetavat, ka meelelahutust pakkuvat raamatut, aga sellgipoolest viidan ma teinekord aega väga sügavamõtteliste teostega. Eelkõige oli see kergesti leotav ja kui üldse miskit ette heita, siis väga lihtsakoelist kirjutamisstiili.

Tegelikkuses on see raamatuke elulooline . NImelt Hedy Lamarrist, Hollywoodi diivast ning leiutajast. Lugu on ühest ajaperioodist, Lamarri näitlejaperioodi ehk tegusaimast ning ka tema leiutamise hiilgehetkest. No jah, hiilgehetkeks võiks pidada muidugi seda, kui teda mitmekümne aasta pärast tunnustati, aga kindlasti ka seda hetke, mil nende (Lamarri ja pianisti George Antheili) traadita sidesüsteem patendi sai.

“Kui kasutada sagedushüplemist, ei saadeta kõiki andmeid koos ühe kanali kaudu, mida on võimalik segada, vaid väikeste “pakikestena” vahelduvatel sagedustel. Sageduse vahetamise aluseks on kodeering, mida teavad ainult saatkja ja vastuvõtja. Selle jaoks, kes pole asjaga kursis, kiõlab signaal lihtsalt kohinana. ” (lk 302)

Huvitav oli teada saada ennesõkjaaegsasest filmitööstuselust, diivade elust ja lihtsalt eurooplase elust Ameerikas. Kahtlematult ei puudunud ka loost naise, ema mured ja rõõmud. Hedy Lamarri kohta ehk kõige erilisem fakt minu jaoks oli see, et Walt Disney Lumivalgekese modelliks oli Lamarr. Seda sain teada alles raamatu lõpus ja siis sain ka aru, miks esikaane pilt mulle kogu aeg nii tuttav oli. Lapsepõlv ja Lumivalgeke käivad käsikäes…

🌖Valérie08.01.2025 Valérie Perrin “Lilledele värsket vett”, Tänapäev 2022

Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus, “Punase raamatu” sari

“Ära hinda päeva selle järgi, mida sa korjad, vaid seemnete järgi, mida sa külvad.” (lk 237)

“Mis see armastus siis on?” küsiti hiljuti minult. Kogelesin ja pobisesin miskit esialgu, ei osanud vastata, aga siis leidsin ikkagi, et hoolimine, märkamine, hea olemine, mõistmine ja sipelgad… Kõik see kokku. Ehk?

“Päevad kleepusid üksteise külge nagu ong, mille vaguneid mu mälu eristada ei suuda. On üksnes mälestus reisist.” (lk 46)

Armastust sellesse raamatusse jagub. Lugusid oi kui palju. Igavikulist, surma ka. Nii et hea raamat. Kirjanik on suutnud väga täpselt doseerida, et kui palju, millal lugeja ühe või teise tegelase kohta teada saab. Ja see pranstlaslikkus! See elegantne lohakus, mis nii mõnegi tegelasest õhkub, on kohe selline, et …

“Ma olen kindel, et lõpuks naerab inimene kõige üle. Vähemalt naeratab. Lõpuks naeratab inimene kõige üle.” (87)

Iga peatükk algas motoga. Oi, kuidas mulle meeldivad motod! Kuid nii mõnegi peatüki juures ei osanud arvata, et miks just see. Vahepeal arvasin, et need on ehk hauaplaatidelt kogutud laused, aga mõnes kohas hakkasin kahtlema, et kas ikkagi nii kirjutatakse. Ah jaa, mulle meeldisid matuste kirjutamised ja matuste kõned.

Ja üks väga huvitav leid, mis sobiks ka eestlastele.

“MInu arvates ei tohiks pärimist kui sellist üldse olemas olla. MInu arvates tuleks kõik eluajal anda inimestele, keda me armastame. Oma aeg ja raha. Pärand on kuradi leiutatud, et perekonnad tülli läheksid. MIna usun üksnes eluajal tehtud annetustesse. Mitte surma tõotustesse.” (lk 313)

Tõesti, üle pika aja hea lugemine. Raamat, mida ei taha pooleli jätta.

“Need kolm päeva ajab üks klišee teist taga, maailmas pole midagi paremat kui klišeed.” (446)

Olen autoriga nõus, see annab turvatunde, nagu ka hea raamat.

🌓07.01.2025 Maimu Berg “Vanaema paneb vihmavarju kinni” , Tuum 2020

Üllatuslik leid. Ma ei teadnud, et Maimu Berg luuletab. HUvitav vaheldus.

Elukogemuslikud vaated elule. Ehk pisut pessimistlikud ja lõpetatud, aga mis seal ikka.

“Kes on lennanud, ei suuda enam vihata”

On loodust, pärimust, aga ka väga-väga argist elu. On muret Eestimaa üle.

“Hunt on metsas vana. / Vana rahvusloom. / Vana eestlane.”

Ilus ja mõjuv luuletus “Ammusurnud vanaemale”.

Iluskurb luuletus “Ükski elav ei tea”

Üks lemmikutest:

Meil soola kodus polnud,

ei läinud ka laenama.

Mu pisarad sa kokku korjasid

ja panid pannile,

kus küpses kala,

kes just alles elas.

🌖05.01.2025 Elin Cullhed “Eufooria”, Varrak 2022

Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe. Romaan Sylvia Plathist.

Väga hea keelega raamat. Raamatu lugemisel köitis mind enim keel kui sisu. Meisterlikud kordused: sobivad väga argielu mõtteid edasi andma, eks argipäevgi ole üks lõputu kordus. Lisaks veel lihtsus ja sügavus, mis saavutatud täpse sõnavalikuga. Eks tõlkijal ole ka siin oma osa, et leida just need õiged vasted, mis annaks argipäeva, mõtteid, dialooge edasi poeetiliselt.

Kahtlematult on ka lugu kriipiv ja kohati isegi väsitav, sest kirjaniku mure kõikide maailma asjade pärast on suur. Kas mind ikka armastatakse? Märgatakse? Kas jõuan kõik ära teha? Koogi küpsetada, mesilasi pidada, laste eest hoolitseda, kirjutada? Kas emale meeldib kõik see? Kas Ted mind ikka armastab? ….

Jah, igapäevased mured. Kes meist poleks nii mõelnud? MIna küll olen muretsenud samamoodi just selle teise mina, selle välise mina pärast. See päris mina jääb tihti ootama. Raamat kahtlematult tuletas seda jubedat eneseheitlust, mis meis kõigi, meelde ja mingi hääl manitses, et tegelikult on ju elu lihtsam. “Elu oli lihtsalt vastupandamatult elatav.” (lk 293) Ja tulebki pea püsti lüüa! “Ma ei olnud enam valmistoode, taustaprojekt, ma ei olnud enam atribuut, mille abil keegi teine saaks elada oma elu. Ma ei olnud algus kellegi teise jaoks. Olin algus iseenda jaoks. (lk 296)

Huvitav muidugi selle raamatu juures on see, et lugejal tekib huvi uurida ja lugeda Sylvia Plathi. Aga Elin Cullhed? Jah, ta on saanud selle raamatu eest Rootsi väärikaima kirjandusauhinna, kuid sellegipoolest jääb selle raamatust meelde ikkagi Plath, mitte Cullhed.

Eks millalgi tuleb ette võtta “Klaaskuppel”.

🌒26.12.2024 Kristiina Ehin “Südametammide taga”, Loomepukus 2024

Üle pika aja loetu, mille kohta esmapilgul ei oska midagi öelda. Jah, saaksin ju abiks võtta raamatu tagaküljel oleva Tätte öeldu, et argipäeva virvarr ja luuletaja peas olev tohuvabohu, või hoopiski kaane siseküljel kirjandusteadlase Heinloo üldistus, et maagilis-psühholoogiline realism. Mõlemal õigus ja kui mõtlen sügavuti nende arvamusele, siis kaitseks ära ka, et nii on.

Aga mida ise arvan? Lugemiskokkuvõtetes lasen tihti teost kolme omadussõnaga kirjeldada ja siis laiendada. Ega mul muud ja paremat võtet pole. Ärritav, fantaasiaküllane, seadistatud.

Ärritav, täpsemalt ehk segav. Ostsin raamatu ülisuurte ootustega. Esiteks igatsesin Ehini omamoodi teravat pilku ja lõbusat absurdi. Eks mõlema ootuse suhtes tuginesin tema paleontooligipäevikule ja monogaamlase juttudele. Teiseks polnud ma tükk aega raamatupoest miskit ostnud ja ka lisaks midagi head lugenud ning veebis plinkisid mingid reklaamlaused, et miskit vapustavalt suurepärast on ilmunud. Lugema hakates ma kahjuks nii ei tundnud. Ja ma ei teagi miks. Mind segas lugemist see, et mida lehekülg edasi, seda vähem tundeid minus.

Fantaasiaküllasus aitas mind edasi. Mis seal salata: unenäolist pöörasust jagub. Tore. Kui viimast omadussõna kaitsta, siis ja, mulle tundus, et selles Ehini teoses on kõige rohkem läbimõeldut, justkui kõike on teadlikult seadistatud.

Olen kimbatuses, aga ei kahetse et ostsin ja lugesin.

🌓20.11.2024 Knut Hamsun “Victoria” Varrak, 2016

Aegumatu armastuslugu, jah, see lugu sobib sellesse Varraku poolt antud sarja. On igatsust, rõõmu, meeleheidet, kirge! Lugu ju iseenesest lihtne, aga Hamsun on suutnud selle lihtsa loo ja igatsusliku stiili taha peita armastuse kõige olulisemad tunded: võlu ja valu, seda viimast muidugi ohtralt.

Kuidas ära tunda see õige? Kas tunnen õigel hetkel, et jah, TEMA…

Tunneb. Tean seda omast käest.

🌗09.11.2024 Armin Kõomägi “Taevas” Varrak, 2024

“Ma lausa kuulen oma südant, kuigi aru tast täpselt ei saa.” (lk 180)

Raamat, mille läbilugemiseks kulus kaks nädalat. See pole palju ega vähe, lihtsalt kodus ei suutnud seda lugeda. Kuna mu elu möödub pidevalt sõites ja enamjaolt on kaasas lugemist, siis see raamatuke saigi läbitud bussides ja rongis. Jah, seda võikski sõites punktist A punkti B lugeda, sest sellest see kõnelebki ju!

Kahetisi tundeid tekitav raamat, täpsemalt mitmeid tundeid tekitav raamat. Lugu nagu polnudki, üks mees (arvatavasti) sõidab ühest kohast teise ja temaga juhtub nagu reisides ikka miskit… See, mis toimub peategelase peas, on huvitav: selles on maaimavalu ja irooniat, tähelepanelikkust ümbritseva suhtes ja kerget olekut minnalaskmises. Kolmanda kihi saab lugeja kätte kahtlematult aktuaalsetest probleemides, mis ei puuduta hetkel mitte ainult eestlast, vaid kugu planeedi elanikke.

Jah, mis seal õhus ehk taevas toimub, on kirjanik mingis intervjuus maininud. See inspireeriski teda. Jah, tõesti, mis seal toimub. Sõna taevas on eesti keeles muidugi kahe tähendusega (mis? ja kus?). Huvitav, kumma valib tõlkija?

Üks väike detail, hea, et raamat on justkui odavalt tehtud, pole kõvasid kaasi ja paber pole ka liiga klantš. Ka kaanepilt on hea, natuke maagilise realismilik, natuke tuttavlik, aga raamatu kujundus teksti osas oli igav. Igal juhul oleks see lugu haaravam olnud, kui kujundaja oleks pisut vaeva näinud miskit lugejale veel anda kui tavalised peatükid.

🌗11.09.2024 Philip Gwynne Jones “Veneetsia mäng”

Itaalia keelest Tiia Krass, Varrak 2022

“Ma ei valeta mitte kunagi. Aga tõde ei räägi ma igaühele”

Kui oleksin õpilane ja peaksin hindele vastama sellest raamatust, siis peaksin kasutama sealse ühe tegelase eesolevat tsitaati. Õnneks ma ei vasta, seetõttu saan ikkagi ausalt sellest lugemisprotsessist kirjutada. Alusatsin “Veneetsia mängu” lugemist aastal 2022, siis kui see raamatuke ilmus. Mulle soovitati kui head krimiraamatut ning kui head kunstiraamatut. Kaks ühes. Boonusena see, et autoriks on endine IT-mees ja kuna õpetan just IT-valdkonna noori, siis äkki sobitub ka koos lugemise raamatuks.

Ühesõnaga, hakkasin lugema ja peab ütlema, et see oli küll tüüpilise alguse looga, st peategelasel on igav ja siis juhtub temaga miskit. Ühest sain kiiresti aru, et see ikkagi koos käsitlemiseks ei sobi, liiga palju kultuuriinfot, isegi mulle, sest pole Veneetsias käinud ja kõikide nende väljakute ja kirikute ettekujutamine oli nagu oli. Lugemine jäi millegipärast pooleli. Ah jaa, see oli mul e-raamat.

No jah. Järgmisel nädalal ootab mind reis Veneetsiasse, seetõttu otsustasin uuesti raamatu ette võtta, sest tegelikult polnud tal miskit häda, lihtsalt alguses justkui liiga tüüpilise algusega. Otsustasin lugeda bussisõidu ajal, lugerit on väga mugav ju kaasas kanda ja äkitselt olin ma Veneetsias Veneetsias käimata, liikusin Nathaniga koos ja sõin ning jõin temaga neis kohvikutes. Huvi oli nii suur, et guugeldasin pidavalt ka iga ehitist, mida mainiti (olgu öeldud, et esimese lugemisperioodi ajal guugeldasin ainult kunstnikke ja nende töid, keda mainiti). Ja lugu polnudki enam etteaimatav.

Mõnus ja hõrk lugemine, kui nii saab krimka kohta öelda:)

🌖15.08.2024 Murakami “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”

Jaapani keelest Maret Nukke, Varrak 2023

“Ja aega ei saa tagasi pöörata. Nöödanikku naasta pole võimalik. Oled minuga nõus?”

Olen jah. Saatus, juhus, kokkulangevus, ei midagi neist. Mida iganes ütlema aeg-ajalt, kui mingid märgid me elus saavad hetkeks oluliseks. Näiteks saad kohvikus tassi alla pandud mõttetera, mis käib just sinu elu kohta.

Paar päeva tagasi viisin tagasi raamatukokku “Oamoosi”. Istusin seal Lelo (raamatukoguhoidja, oh, kui ilus ametinimi!) vastas, laual suured tagasitoodud raamatuvirnad. Mulle kõige lähemal Murakami teos. Jaapan:) Mis värk? Lelo ütles, et täna toodi tagasi. Kui täna ja minu ees, siis võtan selle. Raamatu kaas on kahtlematult intrigeeriv (Britt Urbla Keller). Kodus naeris Juhan, et mingi Jaapani värk su elus või… ei, lihtsalt oli mu ees laual, eks siis võtsin, suvepuhkust ka ju veel natuke jäänud…

Mulle meeldivad raamatud, kus trükikiri hõre, see annab lehekülgedel kiiresti edasi minna. Nii ka selle raamatukesega. Algus meenutas mulle Jim Ashilevi “Kehade metsa” ja pisut isegi Kaplinski “Seesama jõge”. Mis seal ikka, ühe noormehe lugu. Soravalt kirjutatud ja saab teada vastassugupoolest. Aga juba veerandi peal oled kadunud ja see pole enam ühe mehe lugu, vaid ühe inimese lugu. Igastus ja elu askeldus käsikäes. Mida edasi, seda lummavamalt kistakse sind peategelase ellu ja pähe. Tema mõtetesse, igatsustesse.

“Kustmaalt olin see veel päriselt mina ise ja kustmaalt algas juba keegi teine? Kas mu käsi, mis hoidis autorooli, oli veel üldse tervenesti minu oma? Mis mind ümbritsevas keskkonnas oli üldse päris? Mida rohkem ma selle üle mõtlesin, seda segasemaks läks”

Lugu kahtlematult ei lähe segasemaks, pigem maagilisemaks. Kuskil kolmveerandi peal kaob piir tegelikkuse ja unenäolisuse vahel. Ja ei saa aru, kas ta peategelane mõtleb selle välja või juhtus see päriselt. Ja see lõpp- oh, kui mõnusalt avatud lõpp…

Ja nüüd märkidest. Seda sissekannet nüüd kirjutama hakates, guugeldasin Murakami elu (avastus ei üllatanud, selles raamatus on arvatavasti palju temast endast: sport, džass jms), avastasin, et ta “Ainsuse esimene isik” tundub tuttav. Õigus, olen vist selle ostnud e-raamatuna. Tahtsin kontrollida. E-luger oli suvega rooste läinud ehk siis aku tühi. Läksin juhtmete jm elektrooniliste vidinate kasti juurde, kätte sattus mu vana telefon, kaante vahel igasugust sodi (Praha ja Budabesti bussipiletid, mustririba jne). Aga! Seal oli ka Reval Cafe ümmargune tassisilt:)

Armastus nagu ka õnnelik olemine on valik.

🌗13.08.2024 Durian Sukegawa “Oamoos”

Jaapani keelest Alari Allik, Postimees 2024

Kuidas jõudisn selle raamatukesni? Ikka moodsa maailma kaudu: kui veebiraamatupoes sirvid raamatuid, siis hakkavad sinu esilehele tulema just sulle sobilikud raamatud, nii oli ka “Oamoosiga”. Tegelikult ei ostnud ma seda, vaid laenasin Kolga Raamatukogust, õigemini sain selle kiiremini kätte, kui olin oodanud. See oli küll juba nn järjekorraraamat, aga ma olevat kiire lugeja. Nii oligi, see on mõnus ühe õhtu lugemine. Lihtsus ja südamlikkus on need märksõnad, mille sellest raamatust kaasa võtan.

Jaapani raamatutega ongi mul viimasel ajal see tunne, et nad on pööraselt lihtsad jutuvestjad, aga need jutud pole lihtsalt heietused, vaid neis on nukrust ehk siis sügavust. Millal inimene aru saab, et see on TEMA ELU. Selline see ongi ja kõik on tema enda teha.

“Elada luuletajale omase poeetilise elutunnetusega.” Kas jõuan argipäeval märgata tuule sahinat lehtedes, liileõite lummust, kastepiiskade õrnust? Õnneks jõuan, sest üks, mis mu elus on imeline olnud, on see, et minu suvi on alati mu päralt olnud, sest minu puhkus on alati suvevaheaeg. Imeline!

“Isegi kui me jääme kõigest ilma, kui meid koheldakse halvasti, oleme kõige kiuste ju ikkagi innimesed.” Jah, neis jaapani lugudes on ka alandlikkust ja tänulikkust, aga see ei tähenda, et nende lugude tegelased nõrgad oleksid. Palju mõtteainet tõrjumisest, tõrjututest… ja kui lihtne on hirmu kütkes mitte märgata olulist…

🌖07.08.2024 Iida Turpeinen “Surelikud”

Soome keelest Piret Pääsuke, Tänapäev 2023

Soome noore autori, loodus- ja kirjandusteadlase debüütromaani moto on parim selle teose iseloomustamiseks.

“Seni kuni lood meie eest põgenevad ja kaovad ilma meie nõusolekuta, peetakse neid meie vaikimise tõttu müütideks – lood, mida võiks vähese vaevaga leidabnimelt neis paigus, kus me nii uudishimulikud elame.”

See kunagise päriselt elanud loodusuurija ja teose I osa peategelase Georg Wilhelm Stelleri lugu avanes. Avanes ka maailmapilt!

Kui palju on meil nn kliimasoojenemise eest võitlemist, aga see on muutunud rutiiniks ja devalveerunud: vapustada inimest millegagi on keeruline. Stelleri lugu ja sellest järgnevad lood meriõhvast, linnumunadest kriibivad nii hinge- kui mõistusekeeli. Üldistus ja teadmine sellest, et inimene on paljude liikide väljasuremise põhjuseks, jõuab igale lugejale pärale ja see paneb tõesti mõtlema, et kui palju läks ikkagi aega (sajandeid!), et inimene pole looduse kroon, vaid pigem hävitaja.

Imetlen tööd, mida kirjanik on teinud. Tohutu teadmiste pagas loodusest, ajaloost. Guugeldasin pidevalt, sest põnevaid nimetusi ja nimesid jagus. Targaks saatmise tunne saadab lugejat. Kahtlematult sobiks see gümnasistide lugemislauale. Mis imepärane lõiming ajaloo, kirjanduse, looduse ja kunsti vahel!

Üle kõige nautisin üht teose stiilivõtet. Raamatus pole ühtegi dialoogi, ometi kõlavad lugeja kõrvus nii tegelaste omavahelised vestlused kui ka tegelaste sisemonoloogid ja oi kui värvikad need on!

Jah, selleks et kirjanik saaks maha hea teosega, on vaja tööd teha ja seda on Turpeinen teinud. Suurepärane lugemine silmaringi avardamiseks ja seisukoha väljakujundamiseks.

Kõikeneelav vaikne kurbus imbub lugejasse, kui ta on jõudnud raamatu viimasele lehele ja suleb raamatu ning vaatab kaugusesse nii ajas kui ruumis.

🌖03.08.2024 Virginie Despentes “King Kongi teooria”

Prantsuse keelest Maria Esko, Salvaja 2023

“Kõik oleneb inimesest, olukorrast, hetkest.” Nii tuttav lause, ometi mitte iga päev ei kasuta. Aga võiks.

Äge lugemine oli! Kihiline.

Elulooraamat. Kuna ma ei teadnud midagi (nagu alati:))kirjanikust, siis suur avastus. Vaatamata sellele, et see pole elulooraamatute riiulil, siis lugeja saab autori minevikust oi kui palju teada ja lahti rullub ühe punktüdruku elu. Imelik, alles hiljuti lugesin raamatu punktüdrukust (“Ketsid”). Miks punk mu ellu on hiilinud?! Tema elujanu on hoogne, hulljulge. Äge on tunda selliseid tüüpe ja äge, et neid ikka on. “Kui pole millegagi poosetada, ollekse tihtipeale loovamad”, “…hakata avalikuks naiseks. Olla igaühe lugeda…”

Luuleraamat. Selles on lehekülgede kaupa poeetikat: rütmi, mis saavutatud enamjaolt kordusetega. See toimib, see poeetika, isegi teose pikimat lauset (pea lehekülg pikk) leheküljelt 9 saab lugeda kui luuletust.

Omamoodi populaarteaduslik: selles on ajalugu, statistikat jms. Kes ei tea, saab teada ühtteist pornost, naiste ja meeste olemise ajaloost… “Diktatuuri all saab kodanikust taas titt”, “Hea tarbija on ebakindel tarbija”, “Jalamatiks olemise orjameelne rõõm. Me häbeneme oma võimeid”, “Kompetentne tähendab endiselt meessoost“, “Iga mees ei ole Bukowski”, “naiselikkus on hoorus”

Psühholoogiline. See roosade kaantega teos mõjub psühholoogiliselt. Siiamaani olen olnud hoiakuline vägistamislugudesse, Despentes andis uue nurga. Aitäh! “Kellelegi ei meeldi teada saada, kui arg ta õieti on”

Ja kindlasti, nagu iga raamatupoe tutvustus, manifest. “Feminism on kollektivne seiklus nii naistele, meestele kui ka teistele. Revolutsioon juba käib. Maailmapilt, valik. Selle mõte ei ole vastandada naiste väikeseid eeliseid meeste väiksetele hüvedele, vaid kogu süsteem õhku lasta.”

“King Kongi teooria” – võimas empaatia manifest!

🌗02.08.2024 Jenny Jägerfeld “Superkoomik”

Rootsi keelest Kadi-Riin Haasma, Varrak 2019

“Miks sa seda loed?” küsiti minult.

“See on täitsa hea ja mulle meeldib lugeda noorsooraamatuid. Häid muidugi. Ja see on hea.”

Teadsin seda raamatut juba ammu, sest töö kohustab, nagu öeldakse. Kuna kaks viimast aastat olen ikkagi tegelenud gümnaasiumi lugemisvaraga, siis jah, polnud seda vajadust lugeda, aga kuna raamat nn tuli mu juurde (Loksa jäätmejaama raamaturiiulist, kusjuures seal oli väga korrektne raamaturiiul ja ma ei võtnud ainult Superkoomikut kaasa:)), siis miks mitte. Pealkiri tekitas minus teisi ootusi, et nüüd hakkab kohe väga nalja saama, seetõttu olid mingid 30-40 lehekülge nii ja naa. Sain aru, et olen endale valed ootused tekitanud ja lasksin end lool kanda ja see tasus ära. Äärmiselt ladusalt ja lihtsalt kirjutatud keerulisest juhtumist. Kuidas ikkagi üle saada leinast, kuidas hakkama saada lähedastega, kuida ssuhelda psühholoogiga… Vastus on raamatus.

Ja veel – sain teada natuke püstijalakoomikute telgitagustest: vaata publikut, tee pause, keskendu jutule, mitte iseendale!

🌖16.07.2024 Tan Twan Eng “Uste maja”

Inglise keelest Tiina Randus, Varrak 2024

Tihti lohutatakse end mõttega, et ma ei peagi reisima, sest reisin raamatutes. Alati see välja ei tule. Sellesse raamatusse sisseelamine võttis mul hetkeks aega, mingil 50ndal leheküljel tahtsin lausa pooleli jätta, mitte sellepärast, et ei lummanud, vaid kuidagi rabe ja etteaimatav oli. Aga! Tänu paljudele inglise filmidele eelmise sajandi krimilugudele, suutsin ette hakata kujutama neid inglise aristokraate: stiilseid ja nautlevaid. Ja nii see lugu tõmbas, köitis ja varsti olingi selles osas, kus sa ei märka ümbritsevat, võid lugeda mis iganes keskkonnas. Jah, selles raamatukeses on lood üksteise sees ja kõrval nagu elus endas ja meie peades. Uste maja motiiv on muljetavaldav ja mis seal salata, seekord reisisin mõtteis Malaisias. Lugedes mõtlesin ka raamatu žanri üle ja ega ei suutnudki üht talle anda, “Uste maja” on natuke armastuslugu, natuke poliitiline ja ajalooline ning ka krimilugu. Ja armastust on mitmesugust. Kui kirjanik suudab erinevate tegelaste vaatenurki ühele sündmusele tuua lugejani, siis see on just see, mis teeb raamatu heaks. Kes meist ei tahaks ühe sündmuse, ühe loo mitut tahku näha, lisaks veel see, et selles raamatus on natuke nagu päriselt juhtunut ja päris palju ka väljamõeldut. Võta nüüd kinni, mis on mis. Ah jaa! Saab ka teada, kuidas inimesed oleksid sinuga avameelsed:)

🌖03.07.2024 Elin Toona Gottschalk “Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”

 Inglise keelest Kersti Unt, Varrak 2017

2013.a parimate mälestuste raamat ajakirja The Economisti nimistus. 

Haarav suureks saamise lugu, ehmatav ajaloo lugu, mõtlemapanev suhete lugu… ühest küljest oli ju raamatus ühe inimese lugu, s.o Elini lugu, teisest küljest kümnete  inimeste lugu, sest autor ei jäta ühtki kõrvaltegelast hooleta: lugeja saab empaatiliselt kõigist osa. 

Mingil määral ehmatab lugejat autori mälu, et kas tõesti ta mäletab nii-nii palju ja nii-nii detailselt oma lapsepõlvest, aga usun, et kirjanik on teinud eeltööd ja suure kirjanikuosavusega toob ta lapse silmad ja kõrvad lugejani. Ja need Mämmä õpetussõnad, mis kõik lapsele meelde jäid. Viimane, mis pani mind muigama ja mille peale ma ise polnud tulnudki, aga nii see on: kui uste taga kuulad, ei kuule sa kunagi midagi head:) Selliseid pikitud tarkuseterasid oli palju ja pani mõtlema, et mida kõike lapsed ei märka ja meelde ei jäta!

Väga oluline raamat igale eestlasele ja mitte ainult. Kõigile, sest läbi selliste faktsioonide (fakt ja fiktsioon – Elin Toona sõna) mõistame möödunut ja ka ehk paregust paremini. Aitäh kirjanikule.

🌓29.06.2024 Cornelia Travnicek “Ketsid”

Saksa keelest Madli Oras, Värske Raamat #34, 2023

Raamatukese (natuke üle 100 lehekülje) tagakaanel olev tekstike viitas noorsooromaanile ja nii oligi. Tegelikult sellist lugu polegi varem lugenud, ta nagu ei jahmatanud millegagi, aga samas ei häirinud ka miskit. Üsna pea saad aru, et lugu ühest tüdrukust, kes venna haiguse tõttu jääb varju, kes leiab isegi end tänavaelu elamast, kuid üks, mis on iga ta lühikese eluperioodi juures tähtis- keegi peab sul olema! Aegruum vaheldus kohe mõnuga, eriti alguse poole ja kes sellega ei harju, sel raske lugeda. Mulle meeldivad need nn aegruumi hüpped, sest see on loomulik osa me enda mõttemaailmast. 

Ketside metafoor jäi pisut lihtsakoeliseks, aga pole hullu, tegemist on autori debüütromaaniga. 

Jah, ühe õhtu lugemine, sobib nii 15aastasele kui ka mulle.

🌗23.06.2024 Ruth Rendell “Silmale ilus vaadata”

Inglise keelest tõlkinud Sirje Keevallik, Eesti Raamat 2022

Tagakaanel olev lühikirjeldus on natuke lugema kutsuv ja siis kui juba loed, siis närviajav. 

Nende Inglise krimkade ja psühholoogiliste põnevikega on üks kummaline lugu – nad jooksevad tõesti tuttavliku filmina, neid oleks juba nagu näinud ehk siis lugenud. Selle looga kaasnes muidugi see, et mingil määral oli nagu film, aga tegelikult polnud ka, sest filmi ei saa panna seda, mis tegelase peas toimub, eriti psühhopaatide vms inimeste. Vahepeal mõistus ikka ütles, et see on ikkagi raamat, selliseid pole päris elus, aga siis meenub ikka nende politseitöötajate ütlus, et elus on veel hullemaid. Kui 1/3 peal on tuntav kuidas need kolm lugu kokku saavad, siis vaatamata sellele oli mõnus terve päeva lugemine (täpselt selline suvine: õues, varjus, tuulesahinaga) ja lõpp meeldis. Ütleme nii, et väikese vimkaga. Aga kui tõsiselt rääkida, siis hirmutav on see, kui vähe hoolitakse ümbritsevatest inimestest ja ega keegi eriti neid taga ka igatse. Õnneks oli see raamatus:)

🌓21.06.2024 Hannah Lynn “Uute alguste kommipood”

Inglise keelst tõlkinud Margit Pent, Eesti Raamat, 2022.

Algamas on suvepuhkus ja võtsin kooli raamatukogust igasuguseid raamatuid lugemiseks. Terve portsu. Kuna telekas on jalgpall ja mõnusaid filme sealt pole sel hooajal tulemas, siis taoline raamat kompenseerib kõik head romantilised inglise filmid. Kui oled veel kuhjaga neid vaadanud, siis pole raske silme ette manada filmi väiksest armsast linnakesest, kommipoest, sealsetest inimestest  ning muidugi magusalõhnalisest kommipoest. Jah, see pole raamat, mis muutub klassikaks, aga stiilselt armas ajaviiteromaan. MInd ei häirinud miskit, isegi mitte see, et aimasin lõppu:)

Tahaksin ka neid sidrunikaramelle, ananassikuubikuid, koolakuubikuid, kivikomme, kookosseeni, maasikakaramelle, suhkruhiiri, šokolaadisiilikesipuuviljamarmelaadi, valgeid hiirekomme, iiriseid, martsipaniloomi, hapukaid suhkrukomme…

🌖13.06.29024 Sōsuke Natsukawa “Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid”

Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke, 2022 Varrak.

Oo, kui erinevaid tundeidja mõtteid tekitav raamat. Esmalt kujundus. justkui laste kleepsudega kaunistatud ning erilise värvitooniga raamatuke. Lugema hakates mõjub tõelise lastekana, kujutlesin juba, kuidas loen seda lapselapsele ette, mis häälega ja olin õnnelik, et niisugune suurematele mõeldud lugu sobib ka neljaaastasele. Aga! Üsna pea sain aru, et nii lihtne see ka pole. Kuni lõpnui vedas välja nii, et lapselikult fantaasiarikas ümbrus (labürindid) ja nende vahele mõnuga elu elamise filosoofiat. Pidavelt on tahtmine värviline kleeps panna hea ning sügava ütluse juurde. Seekord seda ei teinud, mõtlesin, et võiksin neid nn iseenda sisse talletada. 

No ja siis need tegelastüübid: Rintarōle, hikikomori´st poiss (introvertne, kes ei käi koolis, kes ei taha suhelda jne) ja kass. Millegipärast olen ma viimasel ajal lugenud ainult selliseid kassitegelastega raamatuid. Kass on arvatavasti turvaline tegelane, sest tema sisse on kodeeeritud mõistatuslikkus. Koerad on ustavad  ja targad, kassid isepäised ja targad. Aga rääkivad kassid mõjuvad usutavalt:)

Mõnus lugemine ja mõnus on arvatavasti seda kunagi ka hiljem sirvida, sest see ju ülemlaul raamatutele ja lugevatele inimestele.

🌖09.06.2024 Lucy Worsley “Agatha Christie. Tabamatu olemusega naine” 

Inglise keelest Krista Kallis, kirjastus Tänapäev. 

Petlikult tavalise väljanägemisega megastaar, nii väidab Lucy Worsley, tuntud telestaar ja ajaloolane. Oli suur au ja võimalus Head Read festivalil osaleda temaga kohtumisel. Mine tea, kas oleksin selle paksu elulooraamatu niipea kätte võtnud. Eks need raamatud tule ikka ise meie juurde:) 

See pole päris ninnunännutav elulooraamatuke, vaid ta kerib ja kerib, kuni lõpuks oled Amanda kõrval. Mis seal salata, kuskil 60 esimest lehekülge lugesin seda raamatut nagu telesaadet, silmad lugesid, aga tegelikult oli silme ees Lucy Wordley oma häälega, imelikul kombel kõneles ta eesti keeles:)

Mingil hetkel aga olin mässitud Agatha kõrvale ja see meeldis mulle. Silmaring avanes nii krimilugudest, Inglismaa elust eelmisel sajandil ja naiste elust eelmisel sajandil. See oli hea ja mida paremat tahta ühelt raamatult.

🌓05.06.2024 Bora Ćosić “Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni” 

LR 2024 /14-15 serbia keelest tõlkinud Madis Vainomaa.

Nagu ikka, nii on LR raamatud alati erilised, kas siis sisu või stiili või teema poolest. Seekord siis sisu ja stiili. Natuke nagu segaselt hullumeelne stiil, aga hakkab toimima, aravatavsti selle elu pärast, mida autor kirjeldab. Ka see oli segane. Mis seal salata, leidsin päris palju tüüpfraase: olen neid kuulnud päris elus ja kirjanduses ka tegelaste suus kuulnud. Ema ütlused ja tegemised olid südamelähedased ja omamoodi naljakad. 

Eriti meeldis pealkiri ja XX peatükk.  Mis on meie perekonna panus näiteks taasiseseisvunud Eestisse või siis praegusesse hetke või …?

Kahtlematult annab loetule veel kihi see, et kuidas autori käsikirja ei peetud milleksi ja nüüdseks on sellest saanud kultusteos. Nii on selle elu ja kunstiga.

🌔25.05.2024 Elina Backman “Kui kuningas sureb”

Tõlkija Kadri Jaanits, kirjastus Varrak.

Raamat täitsa klots, üle 400 lehekülje, aga lugu jooksis tõelise filmina, nii et hüvasti muu maailm, elagu lugemine! Raamatus oli kordus üks lause: Aga msiki on harva see, millena paistab. Nii ka selle raamatuga. See pole lihtsalt krimilugu, vaid ka suhetelugu, arengulugu, inimlike nõrkuste lugu… Taolisi krimkasid on igas raamatukogus terve suur riiulitäis. Kas ka nii voolavaid? mIne sa võta kinni. Igal juhul olen õnnelik, et taas ühe hea looraamatu leidsin. Jah, kui oled palju krimkasid vaadanud, lugenud, siis selles loos oled ühe sammukese võrra lausa detektiivist ees, aga loo teeb võluvaks ikkagi kirjaniku kirjeldamise oskus: lugeja liigubki täpselt nendes ruumides, maastikel, kus tegelasedki. Väga muljetavaldav. Teine, mida iga kirjanik ei oska, on see, et lugeja saab empaatiliselt ronida iga tegelase hinge ja mõistab teda. Lisaks veel see aegruumis liikumine. Igal juhul püüan ette võtta tee Head Read 31. mai kohtumisele kirjanikuga.

🌒20.05.2024 Olav Osolin “Minu esimene elu”, kirjastus Varrak

Kuna käin aeg-ajalt teatud kohtumistel kirjanikega, siis mõnikord juhtub nii, et kohtud kirjanikuga enne tema raamatuid. Oli au kohtuda elulooraamatu autoriga enne tema raamatut läbi lugemata. Aga  lugesin paar kuud tagasi tema krimkad Pardist läbi, kuid ei teinud nn kokkuvõtteid siia. Nüüd saan tasa teha selle nn kokkuvõtte-arvamuse osas. Nagu arvata võiski, kohtumine rekallmiguruga lõpeb raamatu ostuga. Ja see juhtuski minuga! Osolin rääkis kohtumisel värvikalt ning sõnaosavalt. Lõpus mainis, et tal mõned raamatud ka kaasas, ka elulooraamat. Ostsingi selle, sest olin eelnevaltki kuulnud, et elulooraamat parem kui ta krimkad. Mina ei tea, kas tahan nimme olla teistmoodi, aga mulle meeldisid krimkad rohkem, neis oli vähem isetust, lood jooksid ja neis oli tänapäevasust ning head irooniat maailma asjade ning suhete üle. Aga päris elulooraamatus selline iroonia on nii ja naa, lisaks suutis kirjanikuhärra kohtumisel pooled lood ära pajatada, nii kadus mul ahaa-elamus, jätsin need peatükid vahele, sest Osolini jutustamisvõime on sama värvikas nagu elulooraamatus kirjas. Nii kummaline kui see pole, siis seekord tunnetasin, et raamat oleks olnud puhtam, kui seal oleks kindlakäelisem toimetaja olnud. Kõik, mis sobib Facebooki, ei sobi alati paberile kirjutatud raamatusse: see on väga peen kunst. Võib-olla võiks järgmise raamatu vähem isetumalt välja anda:)

🌗19.04.2024 Gabriel García Gabriel “Augustis kohtume”

Tõlkija Ruth Sepp, kirjastus Varrak.

Viimane lugemiselamuse sissekanne oli detsembris 2023, see ei tähenda, et vahepeal poleks lugenud. Ei oskagi tõelist põhjendust leida, miks pole sissekandeid teinud. Muidugi vääriks Osolini krimkad ka eraldi muljetamist, aga samas las see vahepealne loetu jääb. Ju siis nii peab olema. Márquezi “Augustis kohtume” on mõnusalt lühike jutuke, aga see lühiduse sisu imbub lugejasse. Kahtlematult on intrigeeriv, et see on lugu, mille kirjaniku järeltulev põlvkond nn leidis ja siis ikkagi otsustas avaldada, kuigi kirjanik ise vist leidis, et see pole veel täiuslik lugeja ette ilmuma. Vaatamata tema leidmisloole mulle meeldis: nn vanemate inimeste kirglikkusest, suhetest kiputakse stereotüüpselt kirjutama, mul igal juhul ununes tihti peategelase vanus. See on hõrk lugu ja mitte igaüks meist vist ei julge nõnnamoodi elu rutiini lõhkuda. Pisiasi, aga mulle meeldis, et Varrak polnud sellest lühijutust teinud pehmekaanelist raamatukest.

🌖21.12.2023 Jan Kaus “Imelik peegel” Sõna ja Silm, 2023 

Kas see oli õige hetk, et mulle sattus kätte “Hetk”? 🙂 See oli viimane lause viimase raamatu märkmetest, jätsin selle alles, sest autor ju sama: Jan Kaus. Küll on põnev kirjanik! ja tema viimase raamatu kohta saab ka öelda lause, et kas see oli õige hetk, et “Imelik peegel”, see muinaslugu füüsikas mu lugemislauale sattus. No see lugemine oli pöörane, arust ära, uljalt lennukas, intensiivselt kulgev, taltsutamatu, pea peale kukkunud, koputada saanud, sooja sepikuga pähe saanud… Just see on Kausi stiilivõte, eks raamatust leiab seda ohtralt, nii et lugeja sõnavara täieneb rõõmuga, hea meelega, mõnuga, lustlikult. Mõju sest raamatust: eile olin perekonna jõuluistumisel Tartus kohvikus Spargel. Laste mängunurgas jäi mulle näppu narr kolme haruga kuljustega mütsiga ehk tundsin ära kolme peaga tuvi, see on ju narr. Igal juhul tõeliselt muinasjutuline füüsika või oli see vastupidi?

🌔12.11.2023 Jan Kaus “Hetk” kirjastus Tuum 2009

Kõik on omavahel seotud, pead oskama seda ainult märgata. Siia märkmeid tehes, pean eelmise raamatu mõtted üle viima oma nn loetud raamatute arhiivi. Silm jäi pidama sellel lausel: “Me suudame igasuguste tühimekega oma hinges väga hästi toime tulla.” (Yōko Ogawa “Kustunud mälestuste saar”).

Eks “Hetke” peategelased ka tegelesid oma elu nn tühimikega. Pealkiri annab vihje raamatu sõnumile ja see ei vaja seletamist. Pealkiri ütleb ju kohe lugejale, et hetk on oluline ja püüa see õige kinni jne. Kaus ei ole ka nii kirjutanud, et kõige lõpus tuleb hetke moraal, vaid ta on pikkinud hetkede väärtusi kõikjale. 

Imetlesin Kausi kirjeldusoskust: nii  koha (Tallinna tänavate) kui ka aja (80ndatest raamatu kirjutamise hetkeni). Kui palju tuli meelde!

Mis veel? Mõnusalt päris tegelased oma rõõmude ja muredega. 

Kahtlematult võib mõnd lugejat häirida teksti ühtlane voolamine (otsekõne pole eraldatud märkidega ega uue reaga), aga see annabki võlu leida olulisi hetki. Selle loo jaoks ainuõige stiil. 

Kas see oli õige hetk, et mulle sattus kätte “Hetk”?

🌔07.08.2023 Yōko Ogawa “Kustunud mälestuste saar” tõlkija Alari Allik.

Kummastava lugemiselamusega raamat. Polnud nii, et võtad kätte ja kukud lugema. Imelikul kombel haaras ta esialgu, siis oli natuke nagu monotoonne ja siis hakkas kerima, aga teps mitte süžee poolest: selle saab paari lausega kokku võtta (internet neid täis:)), aga just sees hakkas mõnusalt kerima igasuguseid küsimusi. Miks see raamat on kirjutatud? Kas hoiatusromaan? Kas lihtsalt ulme- või fantaasiaromaan? Miks mu peas tekib nii palju paralleele varem loetud raamatutega, kas või hiljuti Fahrenheitiga? Miks hakkasin Põhja-Koreale mõtlema? Rääkimata sellest, et hakkad ümbritsevaid inimesi ja asju ning  nende kadumist, unustamist märkama…meenus ka isa. 

Ühesõnaga palju mõtteid ja kokkuvõtvalt hea lugemine. Mõnus, et ei anna end kohe kätte. Mulle meeldivad sellised raamatud!

” Me suudame igasuguste tühemikega oma hinges väga hästi toime tulla.” lk 296

Talletamiseks veel paar head lauset: 

” just sellepärast, et me mälestusi ei näe, ongi unustamine nii hirmus.” lk 287 ja üks väga poeetiline lause: ” Kui hingesoo laukapind virvendab, siis tekib sul arvatavasti vastupandamatu soov midagi kirja panna.” lk 266

Äkki tekib kellelgi vastupandamatu soov raamatut lugeda?

🌓24.07.2023 Grigori Služitel “Saveli päevad” 

2019, Tänapäev, vene keelest tõlkinud Erle Nõmm.

Kõik, kes vähegi kassidega seotud, peaksid selle raamatukese läbi lugema. Maailm läbi kassi silmade. Kassimaailm, aga tegelikult võiks selle kujundiks võtta ja siis see lugu jutustab inimeste maailmast: erinevatest inimtüüpidest, sellest, kuidas toime tulla, kuidas mõjutab sind ümbrus, armastusest (platoonilisest!), üksindusest jne. 

Jah, nädal tagasi oli mu kass poolteist nädalat kadunud, väga kurb oli ja ma ei osanud endaga hakkama saada. Teadmatus kurnab. Aga ma polnud veel “Saveli päevi” lugenud, sellest ka see hirm ja kurbus. Nüüd on palju kergem mõista, kergem ehk kassiks samastuda ja seda tänu ühele raamatule. 

Nn tavalisel ajal ma ei pööraks tähelepanu autori rahvusele, praegusel ajal on kibeda kõrvalmeki saanud kõik, mis seotud vene kultuuriga. Head Read festivali intervjuu MIhhail Šiškiniga annab lootust: parafraseerides teda, siis selle raamatukesega oled sa keset sõltumatut vene kultuuri.

Väga meeldis ühe pealkirja sügavus, polenud sellele kunagi mõelnud, et see sõnapaar kätkeb endas kaht vastandlikku mõtet. “Mille nimel”

Ah jaa, parim mõte raamatust: ” Olla saab ju kas hästi või halvasti. Võimalused on pooleks.” lk 221

🌔17.07.2023 Kärt Hellerma “Lõokeselumi”

 Petrone Print, 2023

Tõeline nostalgialaks. Arvatavasti raamatukogudes väga tagasihoidlik raamatuke, aga väärib koju kaasa võtmist ja lugemist, kas või lehitsemist. 

Raamatu alapealkiri “Mõtteid ja pilte lapsepõlvest” on üldistav, aga väga täpne. Lugesin raamatu läbi ja olin kindel, et Kärt Hellerma on sündinud 60ndatel, sest kirjeldatu vastas täpselt minu lapsepõlvele. Alles lõpetanuna kiikasin ta sünniaastat ja oi üllatust! 50ndatel. 

Uskumatu detailitäpsus ja empaatia oma lähedaste suhtes. Jooksin temaga õuel, õunapuuaias, käisin surnuaial jne. Ja kui ilus keel!!! Jah, panin kohe kolm hüüumärki, sest ei oska kuidagi teisiti imetleda. 

Viimases peatükis küsib autor kahtlevalt, et kas sai kõigest räägitud. Mu meelest küllaga. Olen tänulik selliste mälestusraamatute eest.

🌖13.07.2023 Ray Bradbury “451` Fahrenheiti” 

Kirjastus Hea Lugu, tõlkija Hans Luik.

Raamat ootas terve aasta. Ostsin päris endale selle eelmisel aastal Tartust Fahrenheit 451´ raamatutoast. “Päike põletab iga päev. Ta põletab aega” lk 165

Teada-tuntud düstoopiline lugu. Teadsin, et raamat kirjutatud aastal 1953 ja otsustasin lugedes markeerida kohad, mis viitavad tehnilistele vidinatele, mida tol ajal polnud, kuid kirjaniku visioonis oli see tõeline kauge tulevik. Need allajoonitud kohad on enam-vähem meil olemas: pisikesed kõrvaklapid, seinasuurused ekraanid, tohutud reklaamtahvlid linna piiril, et ikka suure kiirusega mööda sõites näeks lugeda. No jah, anekdoodimasinat kohviku tagasiseinas veel pole, kuid aseaineid leiab:)

Kahtlematult enamik lugemiselamusi kõneleb sellest, et Bradbury on kirjutanud hoiatusromaani, andes märku, et ekraanid tapavad meie raamatutemaailma. Jah, olen nõus, et see on kõige pindmisem kiht. Mind liigutas kõige enam inimese otsing hea ja päris elu suunas. Võitlus takistustega: kuidas leida tugevus, et erineda massist, et julgeda öelda seda õigel hetkel, mida peaks (Faber). Faberiga, ühe kõrvaltegelasega seotult pusisin ka raamatu nimede kallal, kui aluseks saksa keel võtta, siis Faber on värviline, Montag esmaspäev ja tema naine Mildred tähendab leebet. 

Oh, selles loos oli nii palju põnevaid sügavaid detaile! Näiteks see, et tuli võib nii erinev olla: hävitav ja vastutust ära võttev, teisalt soojust ja turvatunnet andev. Sündmused raamatust võimendavad neid omadusi. 

Ja see, mis juhtub, kui tahame olla mass, täidame massina (ekstra kahe s-iga kirjutatud) korraldusi, mõtlemata tagajärgedele. 

Väärt lugemine ka praegusel hetkel. Täitsa huvitav, kas ka aastal 2123?

🌓25.06 2023 “Kaplinski ja Õnnepalu “Kirjad”

See on teine Kaplinski kirjavahetuse raamat, mida nüüd lugenud olen. Esimene ilmus 2001 LR sarjas “Ööd valged ja mustad”, sealne kirjavahetus soomlase Johannes Salmineniga, Skandinaavia tuntud esseistiga. Mäletan, et tookord võtsin selle raamatukese keskkoolinoortega ette. Neis kirjades oli äärmiselt palju mõtteainet kõigest meid ümbritsevast, kusjuures võrdlusaluseks kaks erinevat ühiskonda. Siiamaani, kui käin Hoiuraamatukogus noortele raamatuid lugemiseks toomas, võtan ikka ka selle sealt, nii neid koguneb. Miks? Lihtsalt see oli hea lugemine, targaks tegev:)

Õnnepaluga oli mu meelest kirjavahetus teistsugune, natuke nagu rongile jooksmine. Kahtlematult annab lugejale oma tooni ka teadmine Kaplinski haigusest, lisaks veel see pidev kordamine, et äkki saaks sellest kirjavahetusest raamatu. See mind pisut häiriski, et peaks justkui kirjutama, et miskit kahest suurest väga huvitavast mõtlejast midagi tallele jääks. 

Aga vaatamata sellele väiksele taagale oli seal palju mõtteainet. Need vestlused lihtsatest töödest, meid ümbritsevast loodusest, inimeste tegemistest tekitavad äratundmisrõõmu. Eriti huvitav mõte, oli suurte puude ostmine (muide, sel hetkel, kui seda lugesin, rääkis just Kõlvart telekas, et kuidas linn ostab haljastuseks juba suured puud, et ei pea ootama nende kasvamist). Jah, Õnnepalu viisi siis, et ostame suure rahaga aega, ei malda oodata isegi puu kasvamist. 

Mis veel, muidugi erutasid ka mõtted Venemaast ja venelastest, pidevalt mõtlesin, et kuidas tänasel hetkel need kaks suurmeest omavahel neist teemadest kõneleksid, sest kirjavahetus oli enne sõda. Raamat ilmus ju aastal 2022 ja seda peab kahtlematult lugedes meeles hoidma.

🌔31.03.2023 Mihhail Šiškin “Sõda või rahu?” LR 2022 nr 35-37

Saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve ja Krista Räni. 

Tark raamat. Valusate, teravate probleemidega raamat. Mõningaid uusi tahke näitav ja kõik see ikkagi Venemaast, venelastest, nende juhtidest. Kui kõik nii mõtleks, poleks sõda…

Kahtlematult neile, kel sügav ajaloo tundmine olemas, on selle raamatu lugemine lihtsam. Ma ikka aeg-ajalt pusisin. Kohmetust tekitas sõna ´uluss`, aga harjusin ära. Lisaks oli ka äratundmist, st teatud nõukogude aja kirjeldusi/mõtteid, nt ” Toona, minu nooruses, oli Euroopa meie jaoks müüt. Euroopa oli vene unistus inimväärsest elust. Meie jaoks olid eriti olulised euroopalikud väärtused: üksikisiku õigused, inimväärikuse kaitsmine, vabadus.” lk 73

Ja veel, raamat ilmus 2019 Saksamaal, eestikeelne 2022 ning autor on kirjutanud sellele eraldi uue ees- ning järelsõna, mis lisab taas kihilisust. Jah, ajalugu on kihiline!

🌔 11.03.2023 David Vseviov “Elulugu. Kaks esimest nädalat”

Suurepärane vaatenurk. Raamat on ilmunud juba 2019, nii et olen justkui hiljaks jäänud, aga raamatu ilmumise furoori meedias mäletan küll ja eks ikka selle lähenemisnurga pärast. 

Kahtlematult on intrigeeriv see alapealkiri, kuid just ajaloolane suudab kahest nädalast nii detailirohkelt kirjutada: Vseviovi raadiosaated on ju samasugused, tervelt tunnipikkune saade võib olla ühest ajalookillust ja huvi on saate lõpuni. Nii ka raamatuga. Kui kodused tööd järgmisele päevale lükata, siis päevane lugemine. 

Muidugi on selles eluloos fiktsioon ja päriselt juhtunu segamini – lugeja otsustab, mis kuulub Vseviovile, mis mitte. Ja see aeg, mil ta sündis (27.mai 1949), polnud sugugi ilus ning lilleline. Grotesk kuubis. 

Kui tahta ikkagi mingist ajaloohetkest põhjalikku ülevaadet, tuleb kuulata kas Vseviovi raadiosaateid või lugeda antud elulooraamatut.

🌓19.02.2023 Leelo Tungal “Naisekäe puudutus”

Triloogia kolmas osa. Memme jõuabki koju, aga selleks peab olema kannatlik, väike Leelo seda omamoodi ongi. Kõik need raamatud on olulised mitme kandi pealt: ajaloolised, jah, kõige teravamalt tulevad ajaloo koledused ikka esile läbi väikese inimese, nende kannatuste; lapsepõlve meenutavad – just see ongi nende raamatute, ka selle viimase kõige olulisem külg. Maailm läbi lapse silmade ja südame. Mõnus kontrast tuleb alati siis, kui tädi Anne maale sõidab. Tema asjalikkus tuletab meelde, et ooh, võta hoogu maha, ehk ei pea kogu aeg askeldama. 

Kujunduselt (Urmas Viik) oli viimane raamat ehk kõige karmim, punaviisnurkasid kõikjal, natuke isegi väsitav, samas on see ka mõistetav – see tolleaegne viisnurkne propaganda hakkab tööle ka lugejas, nii on ehk lihtsam tänapäeva inimesel mõista tolleaegset taaka. 

Jah, nii tore, et memme koju jõudis.

🌔28.01.2023 Anti Saar “Juturaamat” Metsmildebergi pildid.

Kümne lühilooga raamatuke. Kas lasteraamat? Siinkohal teeksin pika pausi, sest ei oska määratleda: see on just selline mõnusalt piiripealne raamatuke. Lugesin ja mõtlesin, et pagan, et ma juba nii vana olen. Tahaks seda raamatut lugeda näiteks 12-aastasena. Kuidas ma seda siis vastu võtaks? No ei oska ette kujutada…

Aga täiskasvanuna lugedes ka mõnus õhtutäide. Neis on lugu, head kirjeldust, värvikat sõnavalikut ja kihilisust, tõuget edasi mõelda. 

Ja loomulikult vapustavad Jüri Mildebergi pildid!!! Pikemalt mõtlemata riputaks nad kõik oma kodu seintele, kui need muidugi olemas oleks. Need sobiks ka väga ühe kirjandusklassi seintele – neist saaks ühe õppeaasta vähemalt rääkida. Kõnetavad pildid. Praegu just mõtlesin, et kui keegi ei oska veel lugeda, siis pilte saab küll selles raamatus lugeda. 

Väike lisamärkus: Anti Saar oskab puutööd ja on kenasti selle valdkonna põiminud oma lugudesse, nii et puusepad, tõstke kõrgele sarikad:)

🌔06.01.2023 inBoil “Lorem ipsum”

Katkendeid kirjutamata romaanidest. 

Äärmiselt valgustav raamatuke. Selle saab loetud tunniga, aga mõtteainet jagub kauaks. Igale keeleõpetajale väga kasulik abimaterjal. Need on tavalised olukorrad, tekstid, jäädes samas ikkagi loetamatuteks. 

Püüan ka ise ühe siia kirja panna.

Buss jõudis alevikku. Kummalisel kombel sel argipäeval tahtsid linna sõita paljud inimesed. Piip-piip-piip, kõlab aparaadist. Bussijuht kiirustab reisijaid, tehke juba kiiremini, tulge peale. Kamp tüdrukuid on kimbatuses, lõpuks sisenevad nemadki, kõigil käes kaks kotti ja saalihokikepp. Saginat on palju, lõpuks saab buss linna poole keerata. 

“Aga kus on Pille?” kuulen karjatust enda kõrval.

🌓30.12.2022 Mattias Edvardsson “Peretragöödia”

Rootsi keelest tõlkinud Kadri Okas, toimetaja Anne Oruaas. 

Aitäh Annele kingitud raamatu eest! Sel viimasel aastal on mu lauale kummalisel kombel hakanud imbuma krimiromaanid. Kui varem vaatasin pigem filme, siis nüüd olen avastanud selle musta maailma raamatutest. Eks need lood tõmbavad end nii sisse, et sul ei jäägi muud üle, kui terve päev raamatut lugeda. 

Antud lugu on ilma detektiivita, see oli huvitav. Eks seda kompenseerib kolme tegelase vaatenurk ehk siis nn mõrvamüsteerium avaneb aeglaselt, aga detailirohkelt erinevate inimeste kaudu. Ega ta lõpuni avanegi, aga ühe asja saab lugeja küll selgeks, laste nimel oleme valmis kõigeks. Muide, laibad juba 1. leheküljel ja see mulle meeldis:) 

Kuna tegemist rootsi kirjandusega, siis olin valmis selleks, et taas avaneb minu ees see nn Rootsi elu oma suhetega, aga mu meelest on kirjanik suutnud tugevalt üldistada, see kõik sobiks ka meile ehk siis Eestisse. 

Igas tegelases oli see nn peretragöödia, aga seda oli täpselt õiges koguses, teisisõnu väga usutavas koguses. Ah jaa, pealkiri “Peretragöödia” mõjub igavalt, kuid kuskil poole peal selgub, miks see pealkiri ja saad ka aru, et autor on seda mõistet laiendanud (315-316). 

Ka esikaane kujundus sümbolistlik, sellest juba postituses:)

🌔22.02.2022 Arved Viirlaid “Ristideta hauad” 

Piinlik , et siiani see raamat läbi lugemata, vaatamata sellele, et olen sellest ainult head kuulnud. Mis seal ikka – toon vabanduseks aja. AEG on aga muu meelest üks suurimaid tegelasi selles loos. Romaani tegevus toimub oktoobri algusest 1944 kuni hilissuveni 1946. Mis aastad! Jah, raamatut võib mõni lugeda kui põnevikku, aeg-ajalt jookseb lugu nagu film (Taavi põgenemine, elu metsas, Ilme vanglasolek jm), kuid seda saab ka lugeda kui valusalt realistlikku teost. 

Võib-olla oli nüüdne lugemine just kõige õigem aeg. Mõistmist rohkem ja peategelas(t)e vabadusiha palju mõistetavam. Kahtlematult võib mõnel hetkel tekitada raskusi see tohutu inimeste galerii, kellega peategelane kokku puutub, aga lugedes tuleb pea selge hoida. Raamatu keskpaigas hakkavad kõik tegelased paika loksuma ja äkitselt mõistad, et Viirlaid on toonud lugejani ühe küla inimeste lood noil aastatel, natuke pealekauba ka Tallinna inimesi. Jah, selle raamatu lõpetamisel meenus mulle Tuglase miniatuur “Ilus ja hirmus on inime”.

🌓18.12.2022 Maarja Undusk “Heleda mõtte laast. Ellen Niit”

Väga mahukas, ent huvitav elulooraamat. Kui juba Ulfsaki raamatuga olin tänulik ta tütrele, kes selle nn asja ette võttis, siis selle raamatuga saab täpselt sama öelda, et hea, et tütar Maarja selle ette võttis. Jah, igaüks teab Ellen Niidu toredaid luuletusi: “Karu laul”, “Kuidas leiti nääripuu”, “Midrimaa”, “Suur maalritöö” jpt, kuid seda, kuidas kulges tema elurada, teps mitte. Peamiselt teadis  publik, et on Jaan Krossi abikaasa ja suure pere ema. Raamat valgustab! 

Milline elurada! Mu meelest täis ootamatuid kurve, aga ka sirgjoonelisi lõike. “Kaugemalt vaatamine eeldab kõrgemat vaatepunkti ka seetõttu, et madalalt vaadates jääb Maa kumerus ette, olgu su silm kui terav tahes.” (lk 142) Originaalselt toetavad olid need lõigud, kus autor vaatab maailma kunstniku perspektiivist ja justkui püüab tuua ka meile loo sellest vaatenurgast. Tegelikult ikkagi pani mind mõtlema Ellen Niidu tugevus: kogus selle suure pere kõrvalt luua ja olla nii inimlik. 

Maarja Undusk on teinud Eero Epneriga samaväärse töö. Kui saaks, ütleksin talle suur-suur aitäh. 

PS! Kirjandusõpetajatele peaks olema see kohustuslik, kas või juba avaldamata luule pärast.

🌓12.12.2022 Eero Epner “Lembit Ulfsak”

Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis raamaturiiulil oli Ulfsak, Niit jne. Jah, elulugu saab kirjutada juba eluajal, Ulfsaki lugu on tagantjärele kirjutatud. See on hästi kirjutatud, lugejale maalitakse ette pilte erinevatest aegruumidest (Epner kasutas seda sõna piisavalt) ja Ulfsakist selles aegruumis, kuid ikka ja jälle tuli mulle selline väike kripeldus hinge, et see on teiste poolt maalitud aegruum, mitte Ulfsaki. Kui Lembit Ulfsak on siiani minu jaoks olnudki ainult näitleja ja väga-väga hea, siis nüüd avanes ka teine pool. Kahtlematult tekitab lugejas aeg-ajalt kadedust selline boheemlaslik eluviis, nii muretu ja lõbus tundub eemalt vaadates, aga eks raamatu keskpaigas saad aru, et see on ka taak. “Kui temalt hiljem küsiti, mis lõpetas tema boheemitsemise, siis vastas Ulfsak ausalt, et perekond ja vastutus perekonna ees. Mõtles veidike ja lisas:” Üks tore meeleseisund on väikekodanlus. Kui inimene selle perioodini jõuab, siis ta on päästetud. Kui sa hakkad oma kodu sättima ning hoolitsema pere ja kodu eest, oma ümbruse eest, siis see toetab sind.”” (lk 232) Ja nii ongi. Meenus vestlus endise väga toreda naabrimehega Olev Subbiga, tema ütles sama:)

Kokkuvõtvalt: hästi kirjutatud, stiilselt kujundatud. Ikkagi tore, et Lembit Ulfsak ütles oma tütrele Mariale, et sina pead selle raamatu ikka ära tegema. 

Ja üks pisiasi veel: vaatamata oma paksusele on võimalik seda raamatut mõnus käes hoida ja kerge lugeda ehk siis ka tehniline teostus super.

🌔3.12.2022 Mudlum “Poola poisid”

“Kuule, kas sa Mudlumit oled lugenud?”, “Mis kirjanik see Mudlum on, kas oled teda lugenud?”…

Ei ole, oli minu vastuseks. Siiani. Nüüd olen. Teisipäeval seisin raamatukogus uute raamatute riiuli juures, Ulfsaki elulugu, Niidu elulugu ja ometi sirutasin käed päikselise kaanega raamatu poole, millel kuldete tähtedega pealkiri “Poola poisid”. Autoriks Mudlum. 

Mis kirjanik ta siis on? Täitsa kirjanik, pealekauba veel eesti kirjanik. Nende eesti kirjanikega on üldse sellised lood, et me justkui ei usaldaks neid, et mis nüüd nemad. Jah, eks ole ka neid, kelle teosed on nagu punnitatud ja natuke nagu tehislikud. “Poola poisse” lugedes  vaimustusin kirjaniku stiilist. Mitte midagi nagu ei jutu, aga tegelikult raamatut käest ära ka ei pane. Mul tekkis paralleele aeg-ajalt Jerofejevi “Moskva-Petuškiga”, vahepeal Kivirähki “Maailma lõpuga”. 

“Selleks, et siin maailmas ülepea midagi teha, saati siis veel midagi suuremat kui harilikult, tuleb omaks võtta poolidioodi meeleseisund, kes peab kõike võimalikuks, kuid samas suhtub kõigesse teatava eelmalviibiva kergemeelsusega, et end ebaõnnestumise löökide eest kaitsta.” (lk 366) See tsitaat oli mu meelest selle loo mõte, kui üldse sellistest teostest mingit võtit hullupööra otsida. Hea raamat on see, kus lisaks loole, leiad mõtteteri, millega vaielda ja millega nõus olla. Siin neid jagus. 

Mulle hullult meeldis ka raamatu kaas. Seda peab päriselt käes hoidma. Mõnus.

🌔13.11.2022 W. Shakespeare “Hamlet” 

Seisus kohustab:) On möödunud igavik, mil lugesin “Hamletit”. Nagu õpilane püüdsin nädalavahetusega hakkama saada. Täitsa võimalik. Aeg annab lugemisvarale alati uusi nurki. Mõnd mõtet loed ja näed miskit, mida pole varem märganud, eks see teebki loo kütkestavaks. Lugedes tekkis mul ikka ja jälle küsimus, miks küll on see lugu lavastajatele nii suureks ahvatluseks. Kas pinge Hamletis? Kas enda tõetunde, süüme mahasurumine on patt? “Ent kuidas sa ka toimid, oma südant sa ära rüveta” (lk 29)? Miks ei suuda inimene kaua taluda seesmist konflikt? Nii palju küsimusi… Seekord märkasin väga Poloniust, tema libekeelsust, vastuolulisust. Päris huvitav oleks olla Poloniuse advokaat. 

“Sa ära kanna oma mõtteid keelel ja teoks neid ära uisapäisa tee. Sa ole lahke, aga mitte libe. Need sõbrad, kes on proovi läbi teinud, seo hinge külge terasvitstega, kuid ära kätt tee tuimaks, teretades vasthautud verisulis uljaspäid… (lk 21)

Ja muidugi Hamleti iroonia: “Inimene võib kala püüda ussiga, kes on söönud kuningat, ja süüa kala, kes selle ussi ära õgis” Hamleti selgitus: “Ei midagi; tahtsin teile ainult näidata, kuidas kuningas võib teha paraadreisi läbi kerjuse soolikate” (lk 86)

Olla või mitte olla… Olla.

🌕29.10.2022 Fernando Pessoa “Tubakapood” A`lvaro de Campose viimased luuletused Tõnu Õnnepalu tõlkes

Nii nagu tõlkija eessõna on pealkirjastanud, nii ongi: “Pessoa lummuses”. Ja nii nagu tõlkijagi mainib, et Pessoaga kohtud mitu korda oma elu jooksul, siis nii minagi. Mis seal salata! Egas ma teda kätte pole saanud, aga ikka ja jälle lehitsen ja loen, loen ja lehitsen, mõtlen, et kas nii või mitte. Eriti lummavad mind pikad värsid, kus mõte justkui lõpmatu. “Ma olen reisinud, ma olen ostnud kasutut, ma olen leidnud ebakindlat, ja mu süda on seesama, mis ma olin, taevas kõrbe kohal.” Jah, Pessoal on ka üks luuletus sümbolitest “Sümbolid? Mul on kõrini sümbolitest… Et maa on sümbol, hea küll… Või kes märkab maad, mis on seesama, millel ta kõnnib? …sest ka meri on maa…” 

On´s Pessoa luule kurb? On ja ei ole, sest mis on kurbus, kas see, kui ütled, et oled kurb, või see, kui loed ja oled kurb või see, kui…

Jah, Pessoad tasub lehitseda ikka ja jälle.

🌓15.10.2022 Rutger Bregman “Inimkond. Paljutõotav ajalugu”

Tõlkija Tõnis Värnik.

Tunne iseennast! Selle raamatu lugemine paneb maailma nägema väga mitmetest uutest nurkadest. Hakkasin nägema (taas!) täiesti uuest vaatenurgast meie koolisüsteemi, poliitikat, vihkamist, empaatiat… mida kõike veel. 

Hollandist pärit filosoof Bregman on ikka seda usku, et mida rohkem sa annad, seda rohkem sul on. See kehtib usalduse, sõpruse, aga ka rahu kohta. 

Raamatut hakkasin lugema lugerist ja mul on hea meel, et ta on mul olemas. Kuid nii tiheda teksti puhul oli ikkagi hea poole raamatu pealt jätkata paberraamatu lugemist. Häid mõtteid saab väga kiirelt edasi-tagasi sirvida. Samas oli see raamat minu jaoks erineva tasemega, oli peatükke, mis ei kõnetanud ja mõjusid natuke muinasjutulisena: kuigi filosoofide missioon mu meelest ongi uskuda millessegi, mille peale igaüks ei tule! Aga oli peatükke, kus igalt leheküljelt leidsid mõtte, mille üle juurelda veel tükk aega. Näiteks see kooli peatükk. Jah, elame liiga korrastatud kohustuslike tegutsemisreeglitega maailmas…

Põhiline: ole realist, jää truuks oma loomusele ja usalda. Tee kõigi nähes head ja ole suuremeelne. Mõjub naiivsena? Aga see, mis täna naiivne, võib homme olla realistlik ehk siis mõistuspärane. 

“On aeg uueks realismiks. On aeg näha inimkonda uue pilguga.” (lk 372) Rutger Bregman

🌔2.10 2022 Heli Kendra “Kärkä” 1. osa

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse 2. koht 2021.

Jääb mõistatuseks, miks polnud esimene. Natuke meenutab mulle Mats Traadi “Minge üles mägedele”. On üks koht/paik, kus inimesed askeldavad, seljatavad oma igapäeva muresid, tunnevad rõõmu piskust. Kärkä ja Palanumäe on mu jaoks natuke sarnase olemusega. 

Kahtlematult on ses romaanis ka üks oluline tegelane:  Kuusalu rannakeel, nagu Jan Kaus tagakaanel ütleb: keel, mis on aegruumi hämarusest kirjatähevalgele toodud. 

Kuna olen ise siin Põhja-Eestis sisserännanu, siis tundes mõningaid kohalikke, ka rannast pärit kohalikke, siis tahes-tahtmata tulid mõningate tegelaste taha konkreetsed inimesed. 

Üks probleem on, tegelasi palju, hea oleks olnud lugejale sisekaanele üks väike skeem, kas siis talude järgi või sugulussidemete järgi, ühenimelisi palju, mingil hetkel lähevad nad segi, et kes oli nüüd kes. Samas, kes ütles, et lugejal peab hullult mugav olema.

🌒12.09.2022 Kätlin Kaldmaa “Lydia”

Mul oli suur huvi selle raamatu vastu, ilmus aasta tagasi ja siis tutvustati seda nii suursuguselt ja põnevalt. 

Täna käisin kooli raamatukogus ja nii toredasti ta mulle vastu vaataski. Kahtlematult haarasin selle kaenlasse ja koju lugema. 

Oh jah. Pettumus oli suur. Lootsin nautida toredat lugu supertüdrukust, kuid sain kuivalt kirjutatud eluloo. Ma küll ei oska öelda, mis vanusele see on? Nii mõnigi ehk ütleb, et kirjuta siis ise paremini. Ega muud üle jäägi, ainult pisut peab veel sellega ootama. Järgmist suve ja siis võtame asja ette:)

Raamatu juures oli miskit vahvat ka! Pildid! Neid oli igat mesti: illustreerivaid, toetavaid, mõtet edasi viivaid. Kunstnik Jaan Rõõmus on olnud selle loo juures superkunstnik.

🌓10.09.2022 Indrek Koff “Kuhu lapsed said?”

Pildid Elina Sildre. 

“Terje, ae! Kuhu lapsed said? Ah? Tahaks tagasi!” kirjutas pühenduseks raamatusse kirjanik Koff. 

Meenus taas lapsepõlv, kus sai loetud palju hoogsates värssides lugusid (Kornei Tšukovški “Imepuu” lood). Väga lahe, et nüüd ka eesti keeles taoline looke koos tõesti toetavate lustlike illustratsioonidega. 

Lugulaul kahtlematult õpetlik, lastel saab villand keeldudest, käskudest ja nad võtavad otsuse metsa põgeneda. Kuidas kõik õnnelikult lõpeb, on lugemishetke väärt.

PS! Arvukate auhindadega raamat: Karl Eduard Söödi lasteluuleauhind 2020, Aasta Rosina auhind ja Hea Lasteraamat 2021 tiitel – ning jõudnud ka konkursil „25 kauneimat Eesti raamatut 2021“ tunnustatute hulka

🌕5.09.2022 Julios Oro “Muna”

Aino loo visuaal Lilian Härmilt. 

Tekitasin endale edu elamuse, sest öökapil hetkel nii paks raamat ja päevad tihedad. Piinlik, kui vahepeal ei jõua miskit läbi. Nii et endale tuleb luua ikka aeg-ajalt edu elamust. Raamaturiiul pakub selleks tohutult võimalusi. 

Kui palju kihte ses lühiloos! Sissejuhatus ehk ekspositsioon tutvustab rahulikku külaelu. Sõlmitus: kana muneb muna. Dispositsioon ehk teema arendus avab tegelastevahelised suhted, need lähevad õige kriminaalseks. Kulminatsioon ehk pinge haripunkt: vups! seda ei reeda ma ju ometi ära. Õnneks on lool pingelangus ehk pööre. 

Lugemisväärt raamat. Kuulamisväärt ka. Guugelda Jan Uuspõld ja Muna! Meisterlik!!!

🌓15.08.2022 Antti Tuomainen “Põdravalem”

Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik.

See on nüüd järg “Jänesefaktorile”, mille tõesti neelasin hetkega, seekord pisut algus tiksus, põhjust ei teagi. Äkki lihtsalt see, et olin harjunud kirjaniku stiiliga – peategelane jutustab kõigest, mis ta ümber ja peas toimub, no jah peategelane oli ka tuttav oma veidrusega, matemaatikaga. Kahtlematult on Tuomainen osav kirjanik: anda tegelasele selline lahe kiiks: matemaatika. Huvitav, kas matemaatikud ka nii arutlevad elu üle nagu Henri?

Tegelikult oli mõnus kuuma päeva lugemine. Lihtne ja loogiline, mõni koht naeruturtsatustega. Tegelikult pani see mind aga kõige rohkem mõtlema Soome üle. Kui loen soome kirjaniku raamatut, mis räägib sealsest elust, mis siis, et see on fiktsioon, siis tahes-tahtmata tekib kujutelm sellest maast ja sealsetest inimestest. Õnneks olen lugenud ka teistsuguseid soome kirjanikke ja isegi käinud Soomes 🙂 ja suhelnud soomlastega, nii et püüdsin ikka mõelda, et selline ikka pole Soome elu ja inimesed. 

Sealsed seikluspargi töötajad olid kõik hullumeeleste veidrustega. Kunstis lisatakse ohtralt värve tegelastele, olgu tegemist siis raamatu või teatri või filmi tegelastega. Esmalt meenuvad Lutsu “Kevade” tegelased. Igal mingi tugev eripära ja kontrastid töötavad. Tuomaineni tegelased on ka veidrad ja nende kontsentratsioon sealses peamises tegevuspaigas on kõrge, aga see ei häiri. Ainuke nn normaalne on Laura, kuigi aeg-ajalt krimkale kohaselt kipud ka teda kahtlustama. 

Ja veel! Lõbustuspargis klopitakse inimesi, seikluspargis klopib inimene end ise. Päris tabav mõte Henrilt (seda pidi ta muidugi mõlemas raamatus aeg-ajalt mõnele juhmakale meelde tuletama).

🙂

🌖12.08.2022 Toshikazu Kawaguchi “Enne, kui kohv jahtub”

Eestikeelne tõlge Sach Veelma.

On sarju, mille valikutes ei pea kahtlema. Üks neist on sari “Punane raamat”. Pinev ja suurel hulgal mõtlemisainet pakkuv lugemiselamus. 

Ühea kohvikus on tool, kuhu istudes saad ajas rännata, saad justkui selgitusi südantkriipivate kohtumistest oluliste inimestega. Eks kõigil ole meil olnud mõni kohtumine, olukord, milles tahaksid rohkem aru saada nii enda kui ka kaaslase käitumisest. 

Ajas tagasi minek ei muutnud olevikku. Jah, olevik ehk siis naudi hetke on oluline. 

See raamat ilmus Jaapanis alles pärast samanimelise näidendi ilmumist. Kujutan ette, milline maiuspala see nii lavastajale kui ka näitlejatele on. 

Tohutult meeldisid ka peatükkide fookused, nt ema ja tütar või õed jne. Jaapani raamatute lugemisel on alati see hea omadus, et nende väärtusteruum tuleb sinuni ja see on nii teistmoodi ja huvitekitav. Näiteks tsikaadi kujund haikus. 

Kirjaniku stiili üks põnev võte oli tegelaste riiete täpne kirjeldus. Kohati ei anna see ju sisu edasi, võiks justkui selle ära jätta, aga lõppkokkuvõttes loob see ikkagi lugejas väga detailitäpse pildi kohvikust ning seal olevatest inimestest. 

Väärt lugemine.

🌒31.07.2022 Anna Gavalda “Ma armastasin teda” ja “35 kilo lootust”

Esimese tõlkija Triinu Tamm, teise Indrek Koff.

Need kaks Gavalda raamatut tulid mu ellu ühel ja samal ajal, üks raamatuvahetusest, teine tellituna raamatukogust. Varasemalt on mul Gavaldalt loetud kaks menukit, mõlemad olid täpsed värvikad lugemiselamused. Sel korral asi nii ei jooksnud. “Ma armastasin teda” haarab esmapilgul, kuid keskpaigas hakkas venima, vaatamata sellele, et Gavalda on suurepärane dialoogide autor. Kui see oleks olnud näidend, siis oleks ma arvatavasti väga vaimustunud olnud. See panigi mind mõtlema autori ja žanrivaliku üle, sest Gavalda lühijutud (“Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”) olid nn õiges žanris. Ehk ka asi selles, et juhtusin nägema telekast Martin Alguse stsenaariumi põhjal vändatud “Sangarite” filmi. Film oli ikkagi hale, olen täiesti kindel, et kui Algus oleks sellest romaani kirjutanud, oleks see haarav ja vaimukas lugu olnud. Oleks, oleks…

“35 kilo lootust” on “Hea lasteraamatu” kleepsuga. Kuna olin eelnevalt lugenud ainult ülivõrdes muljeid, siis oli päris raske aru saada, milles see fenomen seisneb. Lugu algab tohutu kooli kirumisega, mu meelest odav trikk noori lugema meelitada. Lugemise ajal muidugi noomisin end, et sa oled juba vana inimene, noor loeb seda ikkagi ahaaelamusega, püüa mõelda, et see aitab ehk paljusid noori (nii umbes 11-13aastaseid) end analüüsima, leidma end jne.

Kahtlematult saan teha väikese üldistuse Gavalda raamatute põhisõnumistest: üksindusest ja raskustest ülesaamine, suhted lähedastega, oma teekonna paikapanek…

Hetkel Gavalda raamatute seis mul 2:2. Nii et viik!

🌕22.07.2022 Martin Algus “Midagi tõelist”

Lugesin seda raamatut teist korda. Ime. Kui esimesel korral ahmisin sisu, siis teisel korral kirjaniku stiili. See on tõesti midagi tõelist. 

Kaks erinevat meest – kaks erinevat stiili – kaks erinevat keelt.

Lugu jookseb läbi kahe mehe jutustamise, justkui ülestunnistuse, kõike vaadatakse tagantjärele, möödunule on kohati hinnanguline vaatepunkt. Lisaks jookseb lugu nn vastandumisprintsiibil, kui ühel tegelasel saab armastus otsa, siis teine just leiab selle. Leo ja Karl võtaks justkui üksteiselt jutustamist üle. 

Aga jah, lugeja, “Vaata ette”, see on selle loo raam:)

🌗22.07.2022 Valdur Mikita “Mõtterändur”

Paar nädalat tagasi poes veeretasin seda raamatukest käes: osta või mitte. Jäi ostmata. Laenutasin raamatukogust, ei kahetse. 

Olen alati Mikita asju lugenud ja tajunud, et tal käibki kuidagi üles-alla meetodil. On helgemaid hetki ja mitte nii kaasakiskuvaid. Mu jaoks oli see raamatuke nii ja naa. Oli tõeliselt häid mõtterännakuid: inimese teostusest, kodudest, lapsepõlvest, tänapäeva elust… , aga olid ka sellised mõtterännakud, millega ma ei haakunud, kohati tahaks temaga vaielda või justkui ta sealt pilve pealt alla tuua:) Pessimisti peatükk ei läinud mulle üldse korda, ei saanudki aru, kas see oli iroonia või mis.

Kuna tegemist on pehmekaanelise köitega, siis poole raamatu peal pidin väga hoolikalt lehti keerama, sest tegemist raamatukogu raamatuga ja tundsin, et olen esimene. Ei taha ju nartsu tagasi viia. Raamatu lõpus sain muige suule:

” Mulle meeldib köite naksatus, kui äsja trükist tulnud raamat esmakordselt avatakse. Hetk, mil vastne ese kaotab süütuse.” ( lk 194)

Nii et selle raamatu süütus on võetud…

🌑18.07.2022 Jurga Vile, Lina Itagaki “Siberi haiku”

Leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel.

Raamat, mille jätsin paraku pooleli. sirvisin küll  lõpuni, aga jah… Pole siiamaani poolelijäetud raamatutest kokkuvõtteid teinud, kuigi õpilastel olen küll palunud. Edaspidi teen, sest neid ikka jagub:)

Raamatu ilmumisel oli päris palju lugusid selle originaalsusest, headusest jne. Ootus oli suur. Jah, see on ses mõttes eriline, et siin on vastuolu: koomiks ja raske teema koos. Aga miks see mulle ei meeldinudki, oli see, et see polnud ju koomiks, see oli mingi segu millestki, millest ma aru ei saanud. Häiris ka kirjašrift. 

Ühesõnaga mulle ei sobinud see vorm, milles seda lugu esitleti, see aga ei tähenda, et “Siberi haiku” ei vääriks kätte võtmist. Kui täiskasvanu tahab lapsele pajatada küüditamisest, siis kooslugemiseks hea. 

🌘17.07.2022 Martin Algus “Kontakt”

Rahvusvahelise näidendivõistluse New Baltic Drama 2011 võidutöö. 

On näidendeid, mis ainult lugemiseks; näidendeid, mis ainult lavastamiseks ja näidendeid, mis sobivad mõlemaks. “Kontakt” sobitub sinna viimasesse rühma, kuigi lugedes tekkis kange kiusatus ikka ja jälle seda lavalt näha. Loo algus on hoogne ja sobis lugemiseks, mida lõpu poole, seda rohkem oleks tegelikult lavastust näha, sest egas lugeja ikka kõiki neid valgus- ja heliefekte, mis lugu võimendavad, suuda ette kujutada. Õnneks on kirjanik monoloogides pausid kindlalt ära märkinud, see annab lugejale ka hingetõmbe aega, mõtlemisaega. Kõige keerulisem oli Antoni ja Georgi jutuajamisi jälgida, kuigi nende dialoog oli üks võtmelugudest. 

Pealkiri on hea ja lööv, aga taas – lugedes tekkis vähem seoseid. Vaatamata sellele oli mõttekas lugemine

🌗15.07.2022 Doris Kareva “Sa pole üksi”

Tagakaanel on lause: “Sa pole kunagi üksi – maailm kõneleb sinuga.”

Nii on, aga ainult sel juhul, kui oled loov. Kareva on, sest näiteks lugu “Suur laine ja väike laine” oli just selline, mida lugedes mõtlesin, et näed sa, Kareva on olnud rannas, ehk üksigi, ja jälginud lainete loksumist ja need lained hakkasid temaga kõnelema. Väga lihtne ja sügav lugu. 

Nii ka teiste lugudega. Mõnus oli taas nn päris muinasjuttusid lugeda: kuningad ja kuningannad, hea ja kuri… Lugesin ja lapsepõlvetunne tuli. See on turvaline maailm. Sinu ümber on argipäev, näiteks sõidad autos kõrvalistmel, vastu vuhisevad teised autod, kõrval olevatel põldudel käib askeldamine, sina aga oled kuningalossi aias ja otsid südamepuud. Hea eemaldumine, oled kahes reaalsuses.

Kareva keel on väljendusrikas, kui tahta, et su sõnavara areneks, siis Kareva lood on täispanga peale minek. Ega asjata pole mõnd lugu sellest raamatust kasutatud õppematerjalina (raamat on ilmunud juba 2011). 

Lemmiklood “Sinine kivi” ja “Eit ja taat”, see viimane oli magusehmatav. Nii on.

🌒Alex Schulman “Ellujääjad” 

Tõlkinud Ruth Laidmets.

Sarjast “Põhjamaade romaan”. Just see innustas mind raamatukogu laualt seda endaga koju kaasa võtma. Enamjaolt on soome  või rootsi kirjandusega mul head suhted. Seekord ei saanud  justkui minema, miskit segas, tundus justkui aimatav ja väga tuntud teemaga. Aga olen juba sel suvel juba päris palju raamatuid lihtsalt pooleli jätnud, siis seekord tiksusin edasi ja asi toimis. 

Kohati karm, just need lapsepõlvemälestused, kus peategelase vanemad taas hooletud olid, ei taha mitte mõeldagi, et päriselt selliseid vanemaid on. Aga on. 

See ajaga mängimine oli mõnus, mulle tõesti meeldivad raamatud, kus olevik ja minevik tiksuvad paralleelselt. Õnneks on kirjanikke, kes julgevad selle ette võtta. 

Väga kirjanduslik ja kohati ka poeetiline oli 13. peatükk. 

“Aeg on kruusatee, hoiad paremasse serva, võid näha iseennast vastassuunas möödumas.” (lk 109) Aga sellest võiks juba teha eraldi postituse:)

🌔4.07.2022 Umberto Galimberti “Miks? 100 filosoofi mõtted ja lood uudishimulikele lastele” 

Tõlkinud Maria Einman

“Täiskasvanuid ei üllata. Tagatipuks ei jookse nad kunagi lihtsalt sellepärast, et see on mõnus – nad jooksevad ainult siis, kui neil on vaja kuhugi kiiresti jõuda” (lk 156)

Lehekülg ja filosoof. Pealekauba veel suures ja lihtsas kirjas. Lugesin seda vahtrapuu all, päike soojendamas jalataldu ja mõtted keerlesid siia ja sinna. Muidugi võiks elu Diogenes Sinopesti moodi (koherentselt ehk siis meie sõnad ja meie eluviis peavad olema kooskõlas meie veendumustega), aga tegelikult ka Konfutsiuse mõte mõistlik ehk peaksid teadma oma kohta ja vastavalt sellele käituma. 

Mõtlen, järelikult olen – Descartese mõte ka hää. 

Peaks vist lihtsalt jooksma minema:)

🌓27.06.2022 John Green “Kilpkonnad alla välja” 

Tõlkinud Pilleke Laarmann.

Raamatu tagakaanel on iseloomustavad märksõnad: üllatav, liigutav ja aus.  Minu omadussõnad oleksid voolav, mõtlemapanev ja empaatiat arendav. 

Tänases maailmas on nii palju iseendaga tegelemist, et ei teagi, kus lõpeb eneses sorkimine ja kus algab vaimuhaigus. Igal juhul autori järelsõna viimane mõte on järgmine: “Vaimuhaigus on ravitav, kuigi tee paranemiseni võib olla pikk ja käänuline. Alati on lootust, isegi siis, kui mõistus vastupidist väidab.” (lk 247)

Jim Achilevi “Kehade mets” paneb hetkeks lugejat tundma, et ta justkui saaks poistest paremini aru, siis John Greeni “Kilpkonnad alla välja” paneb hetkeks tundma, et mõistad ärevuses (et mitte öelda ärevushäiretega) noori.

Äärmiselt tsitaadirohke!

🌝26.06.2022 Antti Tuomainen “Jänesefaktor” 

Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik.

Taas oli mul ees rongisõit punktist A punkti B ehk Tallinnast Tartusse. Parimaks kaaslaseks e-luger, see tuleb ainult täita sisuga. Kiirelt Rahva Raamatu leheküljele ja sekundiga oli raamatuke koduarvutis. Miks just “Jänese faktor”? Nägin Head Read programmis olnud intervjuud autori Antti Tuomaineniga, inspireeris. 

Väga hea krimiraamat. MItte ainult sellele žanrile omaste tunnuste pärast, vaid see raamatuke liigutab ka lugeja sotsiaalset närvi ja paneb taas mõtisklema elu mõttekuse või mõttetuse üle. Naerma ajab ka!

Meeldis, et oli ootamatuid pöördeid, et mingid kohad olid aimatavad (nagu detektiivil:)), et oli ja armastust. Armastusega kunstis on nagu rosinatega kringlis. 

Ja veel – väegade värvika keelega.

🌖11.06.2022 Janne Teller “Mitte midagi! 

Tõlkinud Eva Velsker

Ühe õhtu lugu, see raamatuke läheb kiiresti, aga… jah, lugesin küll ta mõne tunniga läbi, kuid see raamatuke vajab järelemõtlemise aega. Teema on tõesti raputav. Pisut meenutas oma ehmatava aususega “Kärbeste jumalat”. Taanis taheti see alul ära keelata, nüüd on see Taani koolides kohustuslik. Intrigeeriv ja ehmatav. Põhiteema: mis on tähtis? Tähtis mulle, sulle ja meile. 

Mulle on oluline lugemine, aga sellega ma vist selles raamatu lasteseltskonnas läbi ei saa. 

Mis on siis tähendust väärt?

🌞14.04.2022 Anna Gavalda “Näpatud tunnid”

Tõlkija Pille Kruus

Kuidas mulle meeldivad filmiliku süžeega raamatud! Kehrast Tartusse sõites näppasin minuteid ja “Näpatud tundide” (e-raamatus kõigest 60 lehekülge) lugu sai mu saatjaks viimastel nädalatel. Küll on hea teha spontaanseid otsuseid aeg-ajalt ja siis jälle elu argipäeva rutiini astuda. 

Lisaks oli see ka tore õdede ning vendade lugu. Mõnus.

Gavalda ei valmista pettumust!

🌔10.04.2022 Jan Kaus “Vaade”

Loen ja keeran lehte, minu ees on vaade. Ka raamat on vaade. Ka “Vaade” on vaade, mis ei anna end kohe kätte nagu iga endast lugupidav vaade. Miljoni dollari vaade annab end kohe kätte  miljonit omamata. Alustad lugemisega nagu ikka –  suure panoraami vaatamisega. Esialgu ei suuda keskenduda, lausa sunnid end vaatama. Päevad mööduvad, vaade püsib. Öökapil. Siis. Siis võtad end kätte ja sunnid end vaatama, sest tead, et see vaatamine (loe lugemine) rahustab sind ja ühekorraga oled sa vaates: naudid detaile, leiad üha uusi nurki, saad mõtteainet nähtust. Märkad, et raamatu kolmveerand lehed on su vasakul poolel, natuke veel ja vaadet pole enam. On vaatest kaugenemise tunne, tornist allatuleku tunne. Sa liigud vaatest (kordan: loetust) eemale, ometi on ta su peas, kõrvus Vimme Susi “Ex animo” https://www.youtube.com/watch?v=NdO7pSFofpI

🌒07.03.2022 Indrek Hargla “Rataskaevu viirastus”

No nii, sel nädalal on 8. klassil krimikirjanduse vastamine. Et olla noortega ühe pulga peal, võtsin riiulist 2011.aastast seisnud Hargla menukrimka. Eks film ka tulemas ja puha. Tuleb end kurssi viia ümbritsevaga. 

Jah, sel lool on täitsa klassikalise krimiraamatu tunnuseid. On mõrv, on kahtlusaluseid pea 10, lugeja saab detektiivi mõtetega koos olla. Lisaks veel, et tegevus toimub siin lähedal –  Tallinnas. Paraku toimub see keskajal ja vot siin tuli mu jaoks üks raske nurk: nii palju keskaegseid termineid. Kahtlematult kontekst aitab sõnade tähendusele kaasa, aga tunne, kui vähesed teadmised on mul ajaloost on tugev. 

Egas midagi, kui võimalik, tuleb end parandada.

Ah jaa, armastust oli natuke ka ses romaanis:)

🌒23.02.2022 Franz Kafka “Metamorfoos”

Tagantjärele oskame miskit paremini põhjendada, analüüsida. Kahjuks või õnneks, kes seda teab…

Lugesin taas veel kord maailmakirjanduse üht tuntud teost, see lihtsalt liikus minu poole igasuguste märkidega. Võtsingi siis ta taas ette. Lugemisaega selleks eriti ei lähe, kahetunnine reis muundumiseks. 

Elu võttis pöörase käigu pärast selle lugemist, nii et kokkuvõttekski polnud mahti. 

Olemuslik muutus on meis kõigis toimunud. VP on muutunud suureks sitikaks. Kui Kafka loos püüdsid pereliikmed tasapisi harjuda selle metamorfoosiga, siis meie ei saa seda endale lubada, aga ehmunud oleme küll. Kui VP juhtub sama mis Gregoriga, siis on lootust.

🌔06.02.2022 Matt Haig “Kesköö raamatukogu”

Kuidas jõuame raamatuteni, mida hakkame lugema? Juhuslikult. Ei, sest eelviimases raamatuski “Maranta” üks mu lemmiktsitaat oli, et juhuseid pole. 

Minu töö ongi lugeda loetud raamatute kokkuvõtteid. Mõni aeg tagasi lugesin ühe üheksanda klassi õpilase suurepärast arvamust sellest raamatust. Ühinen temaga. 

Jah, lugu ise on lihtne. Peategelane Nora võitleb oma eluga…heaks kaaslaseks raamatukoguhoidja proua Elm, helge tegelane Norale.

Loed ja saad aru, et see, mida Matt Haig püüab lugejale ikka ja jälle öelda, on ammuteada tõde, kuid vajab pidevat meeldetuletamist. 

“Kerge on taga nutta neid elusid, mida me pole elanud.”  Lõpeta kahetsemine, põleta oma nn “Kahetsuste raamat” ja sa näed…

🌔23.01.2022 Éric Vuillard´i “Päevakord”

Kui mu kätte satub Indrek Kofi poolt tõlgitud raamat, siis tean, et on tegemist hea kraamiga. Nii ka seekord. 

Éric Vuillard´i “Päevakord”. Filmilik (eriti algus) jutustus teise maailmasõja kulisside tagusest. Nii teistmoodi nurga alt, nii palju pisidetaile. Traagikat ja koomikat, näiteks Hitleri Austria vallutamine. “Hitler on endast väljas: tema suurpäev, mis pidi olema üksainus energiline, hüpnotiseeriv läbisõit, oli kinni kiilunud. Kiiruse asemel hangumine; vitaalsuse asemel lämbumine; elaani asemel punnseis.” (lk 52)

Hetkel on muidugi see raamat isegi hirmu tekitav. Praegune maailma päevapoliitika kisub väga sarnanema tolleaegsega. Rahustavalt mõjus “Kostüümilaenutuse” peatükk. Uskumatu kujund. Väga võimas!

“Tõde lahustub kõiksugu tühjas-tähjas.” (lk 57)

🌓16.01.2022 Birutè Jonuškaitè “Maranta”

Leedu kirjandusauhindu võitnud nüüdisromaan. Mina annaksin hoopistükkis auhinna Tõlkijale Tiiu Sandrakule. 

PS! Tõlkija suure tähega teadlikult. 

Seda raamatutut inspireeriski Tiiu tõlketöö ja see on imetlusväärt. Minu raamaturiiulis vist esimene raamat, mis on nii-nii poeetiline proosaraamat. Milline keel! Milline tundemaailm!

“Nagu ka iseenda meeleolu. Veider korraga EI KUSAGIL ja KÕIKJAL  viibimise tunne.”

Tegelikult raamatu sisu polegi väga keeruline, küllap mõni meister suudab selle mõne leheküljega lakooniliselt edasi anda. Mulle tundub, et lugeja lõpuks naudibki peategelase hunnitut tunnetemaailma… 

Samas, sain väga palju teada leedukatest, nende ajaloost. Tõlkija järelsõna oli valgustuslik. 

Üle kõige meeldis mulle mõte “Juhuslikke inimesi pole olemas. Pole olemas juhuslikke kohtumisi.” Põnev ju!

🌔28.12.2021 Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist”

Kolgas ei ole enam ühtegi poodi…

Selle raamatu tegevus on aga minipoes ehk jaapani keeles kombinis ehk helendavas klaaskastis. 

Nii teistmoodi lugu, samas ka ei miskit üllatuslikku. Lihtsalt autor paneb peategelase ehk minipoe müüja elu jälgides meie endi elude peale mõtlema. 

Püüd olla teistega sarnane – kas peamine eesmärk? Püüd olla teistega sarnane – nii on lihtsam. Millal saab sinust võõrkeha mingi seltskonna jaoks? Oli õõvastav, kui peategelane teatas õele, et on leidnud mehe ja oh seda rõõmu õelt, et lõpuks ometi. Õde muidugi ei teadnud veel, et missuguse mehe. Lugeja aga küll. Elu kõverpeegel. 

Mõistsin väga peategelase rutiini vajadust. Inimese liikumist teatud süsteemses ajavoolus. Kahtlematult on raamatus see võimendatud, aga ei pääse ka meie sellest rutiinivajadusest ja selles pole miskit imelikku. Tee tööd, siis tuleb armastus. Töö armastus. 

Raamatu järelsõna tekitab igatsuse väikepoodide järele. Nii kahju, et Eestis avatakse aina suuri poode… Jah, kes ei viitsi raamatut läbi lugeda, võtku ette järelsõna, väga informeeriv.

🌔23.12.2021 Anna Gavalda “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”

Äärmiselt jõululik pealkiri, raamat ise mõnusa vaatega meid ümbritsevatele inimestele. Taas kord lühijuttude kogumik. Jah, olen neisse armuma hakanud. kui romaan ette võtta, siis võiks ta olla sama hea nagu Aramburu “Isamaa” või eesti kirjandusest Traadi “Minge üles mägedele”. 

Aga need lühijutud: tänapäevane,  elulised ja jooksvad dialoogid, puäntlikud lõpud. Mis sa veel hing tahad!

Ja veel! Kui keegi tahab saada kirjanikuks, siis see koguke on väga hea õlale patsutus:)

Ma ei teadnud Anna Gavaldast midagi, nüüd püüan teisigi tema teoseid lugeda, õnneks mõned on eesti keeles olemas.

🌓15.12.2021 Jaan Aru “Ajust ja arust” 

Üllataval kombel on hakanud mu öökapile populaarteaduslikku lugemist tekkima. See oli väga hea sõbra soovitus ja olen tänulik talle selle eest. Suhtun nüüd teisiti oma ajusse, lugupidavamalt. Tihti öeldakse, et hoia oma südant, kuid pärast selle raamatu lugemist on lause “Hoia oma aju” õigustatud. 

Unenägude peatükk tekitas ka siia-sinna mõtteid. Nüüd ma vist ei hakka oma unenägudele enam seletusi otsima, põhjuse saad teada siit raamatust:). Unenägude peatüki juures meenus mulle Roald Dahli SSH ehk Suur Sõbralik Hiiglane. 

Lisaks veel pisiteadmisi, näiteks et jänes magab kauem kui elevant. No vot siis!

Paar nõuannet veel Jaan Arult: kasutage teadliku mõtlemise piiratud ressurssi nutikalt ning tehke tähtsamaid asju parimal tööajal!

🌖10.12.2021 Martin Algus “Paranemine”

… ja kuskil mu sees sillerdas selle valguse mälestus…

Igatsesin lugeda luuleraamatut, kuid kõik, mis kodus, on loetud või lehitsetud. Nüüd sain korraks linna ja teadsin kindlalt, et ostan Martin Alguse uue raamatu. Algus on hea, ta on minu kirjanik, kui nii võib öelda. Kõik, mida olen lugenud (“Midagi tõelist”, “Tagamaa”), on väga head ja nii erinevad. Kahtlematult on kõik need kolm ka žanriliselt erinevad – romaan, novellid ja luule – see ei vähenda nende võlu. 

“Paranemist” oli ka mulle vaja. Empaatia. Temal ema, minul isa.

… kõik on justkui selge

samas pole mitte miski selge…

Ja veel, ärge kartke luuleraamatuid. Need on hinge puhastavad.

🌔01.12.2021 Fernando Aramburu “Isamaa” 

Kiitust väärt! Autorile/lugejale/baskidele.

Kaldkriips oli üks huvitavatest võtetest, mida kirjanik kasutas. Lugeja valik, mis oluline. 

Kahe pereema lugu. Natuke nagu Andrese ja Pearu ehk siis Bittori ja Mireni lugu. Et siis nagu “Tõde ja õigus” või? 

Ei. See oli nagu Mats Traadi jõgiromaan “Minge üles mägedele”. Imetlusega naudin lugusid, mis suudavad tekitada sinus paralleelreaalsuse: päeval olen koolis, suhtlen sealsete inimestega, õhtul kodus lähedastega ja siis lähen Baskimaale ja elan koos nendega. Tegelaste sisemonoloogid vaheldusid, sündmused kulgesid, et. 

Ka see viimase lause lõpp oli autorile omane. Kummalisel kombel nautisin ma et-iga lõppevaid lauseid ses romaanis.   

Jah, tubli tükk, sest raamatus pea 700 lehekülge, et.

🌞9.11.2021 Marius Marcinkevićius “Võlujärv”

Leedu kirjaniku imetoreda lasteraamatu loo on lugejani toonud meie oma tõlkija Tiiu Sandrak. Teps igas külas/alevis ei ela tõlki. Meil, Kolgas elab leedu keele tõlk: Tiiu Sandrak.  

Aga! See on tõesti siiras ning südamlik lugu Notsust ja tema sõbrast vissimuust. Paljude raamatutega on hetkel nii, et ei kipu neid ostma enam. Kui tahan lugeda, lähen raamatukokku. “Võlujärvega” nii ei peaks mõtlema, temas on ajatut lasteraamatut, nii et kui peres ikka kasvab lapsi, siis… 

Selles lasteraamatus lisaks heale loole (ja seda lugu ei saa lihtsalt ette ära rääkida, sest mis sest lugeda, kui lugu tead:)) on mõnusad pildid, need on nn käekirjaga kunstniku illustratsioonid. 

Mida raamat edasi, seda olulisemaks muutub minu jaoks raamatute keel. Tiiu Sandrak pole seda lihtsalt ära tõlkinud, vaid leidnud omamoodi kirjanduslikke vasteid, mida iga päev me ei kasuta, kuid ühele noorele lugejale või ka siis kuulajale head, nt “See oli imeliselt sile ning helkis kummaliselt sinakas valguses.” Tiiu ise mainis ka seda, et suutis leida ühele sõnale täpse keelevaste, mida paljud teised tõlkijad selle raamatu tõlkimisel pole leidnud. See oli sõna ´AVA`. Kui loed raamatut, saad teada, miks see sõna oluline. 

Päkapiku sussi kõrvale sobib see raamat ideaalselt.

🌖06.11.2021 Inge Unt “Andekas laps” 

Pedagoogikateadlase populaarteaduslik raamatuke andekusest, andekatest lastest, annetest. Igati sümpaatne lugemine nii õpetajatele kui ka lapsevanematele. Väga meeldis, et autor on pea iga teemaga vaadanud tagasi ehk siis kuidas üks või teine suhtumine on ajas muutunud. Ühest küljest on ikka kõhe mõelda, et tegelikult on hakatud teaduslikult selle teemaga – andekus – tegelema alles möödunud sajandil. Seetõttu on ka nn ämbrisse astumisi olnud, nt see, et Ameerikas pikka aega oli andekuse ainsaks näitajaks IQ test või siis  see, et ainult psühholoogi sõna maksis mingitel kümnenditel andekuse määramisel, õnneks on see muutunud ja lapse arengut jälgitakse mitmeid kanaleid pidi mitmete inimeste koostöös. 

Igal juhul sain inspiratsiooni paljudeks veendumusteks ja püüan ka loetut rakendada. Andekuseni!

🌒30.10.2021 Jaanus Vaiksoo “King nr 40” 

Raamat, mis valitud 200 maailma parema lasteraamatute hulka rahvusvahelise noorteraamatukogu kataloogi The White Ravens 2020 arvates.

Ega ei vaidlegi, et polnud hea lasteraamat, kuigi olin ikkagi väga segaduses selle lugeja vanuseaasta määramisega. Mis klassis see kõige rohkem köidaks? Kohati sobiks  viiendikule, siis kuuendikule, siis seitsmendikule jne. See on jah just selline lasteraamat, mis ikkagi lastele, mitte täiskasvanutele. Kui mina olin  kuuendik, siis põnevaid lugusid kirjutas A. Lindgren ja E. Raud. Aeg läheb aga edasi ja uuele põlvkonnale ei pruugi nende lood enam korda minna, peale on tulemas uued Kalled ja Eva-Lottad ehk siis täpsemalt Paulid,  ja Minnad. 

Mis mulle jätkuvalt eesti kirjanike lugude juures meeldib, on nende keel ja peidetud tarkused. Vaiksoo pole erand.

🌖29.10.2021 Julio Cortázar “Mängu lõpp” 

Mänguliste lühijuttude kogumik, milles segunenud Ladina-Ameerika ja Euroopa. Segu tuleneb kirjaniku päritolust – argentiinlane, kes elanud Euroopas. Lood, mis kisuvad sind kaasa. “Ärge süüdistage kedagi” on lugu sinise kampsuni selgapanekust, seda on 5 lehekülge. Jah, kogu loo vältel sa panedki kampsunit selga ja lugejana on sul sellega tõeline pinge. Kõige filmilikum lugu oli “Mürgid”, nautisin kirjaniku võimet tunnetada lapse, noore inimese maailma, suhteid. Üllatav on ka nende lugudega see, et loed neid kui väga tänapäevaseid lugusid, täpsemal uurimisel selgub, et raamat on ilmunud aastal 1956.

Lisaks kasutab autor ladinaameerikalike kirjanike põhimotiivi – und. Reaalsus ja uni segunevad. Kellele on meelepärased Gabriel Garcia Ma´rquezi raamatud, siis võiks ka “Mängu lõpu” kätte võtta.

Lõpetuseks, sain teada sellistest olevustest nagu aksolottidest, Mehhiko tömpsuudest. Põnev!

🌓22.10.2021 Lehte Hainsalu “Koerliblikas” 

Mitmel korral kooli raamatukogus käies märkasin väga ilusat raamatukaant. Lisaks veel autoriks Lehte Hainsalu, hea keelega eesti kirjanik. Nüüd siis lõpuks jõudsin ka laenutamiseni. 

Nii oligi. Mind lummas Hainsalu keelekasutus, selles on miskit arhailist, samas on ta ikka tänapäevane. Näiteks väljendid küütlevad tiivad, vaatas viiliti otsa, lapidaarne nagu vanasõna, nüüsterdasid oma ninaga jne.

Kahtlematult ei sobi see raamat lugejale, kes soovib, et kogu aeg juhtuks midagi ja kahe noore sõpruse, armastuse lugu teeks pööraseid käike. Kaisa ja Jaagupi lugu on häbelik hooliv põhjamaiste noorte lugu. Lisaks annab ilmet ka mõlema vaatenurga võte, sest eks meil kõigil ole alati oma elamus igast hetkest ja igaüks teeb meist omad järeldused neist läbielatud hetkedest. 

Ah jaa, Hainsalu nagu üks õige eesti lastekirjanik (Tomusk, Reinaus, Vaiksoo jpt) on pikkinud tarka silmaringi laiendavat teavet loosse, nt liblikate elust, eesti kirjandusklassika viited. 

See on raamat, mis rikastab lugejat.

🌕17.10.2021 Marcin Wicha “Asjad, mida ma ära ei visanud” LR 2021 nr 19-20

Kas see on hea raamat? Mhmh.  117 lehekülge. Raamatutest on selles raamatukeses tõesti palju juttu. Autor peab pärast ema surma tegelema ema asjadega, ühtlasi ka tema raamaturiiuliga. Eks see hetkeks pane vaatama ka oma raamaturiiulit teise pilguga. 

Emadest on palju kirjutatud raamatuid, see siin oli eriline. Selles oli irooniat, austust ja mõnusalt realistlikku joont. Ühtlasi avaneb 20.sajandi Poola, sealne kultuur ja poliitika ja see, mis ka hetkel Poolas valitseb. “Poliitika on meie jaoks sama mis inglastele ilm,” üks raamatu mõtteteradest. 

Aga üle kõige läks mulle korda see huumor, mis mu meelest aitabki autorit elu raksemate peatükkide juures. Peatükid “Röövik” või “Teoreetiliselt” :):):)

Või siis näiteks: “4. klassis anti meile kodune ülesanne: kirjelda oma ema. Andku jumal mulle andeks, sest ma kirjutasin: “Minu emal on tumedad juuksed ja ta on tüsedavõitu.” Lastel on pikkusest ja kaalust oma arusaam. Emakeeleõpetaja kaalus sada kilo ja tõmbas väljendile “tüsedavõitu” joone alla. Ta vajutas pastakale nii kõvasti peale, et tegi paberisse augu. Äärele uuristas ta sõnad: “Ma ei ütleks.” Ema oli haridussüsteemiga harva nõus, aga tookord jäi ta väga rahule.”

Autori stiil on äärmiselt lakooniline, kuid tänu sellele sõnatäpsusele kirgastub ka see lugu teravamalt, nt ema haiglasse viimise lugu jne.

Hea raamat. Väärt lugemine.

🌖10.10.2021 Sara Pennypacker “Pax”

Raamatu peal olev kleebis “Hea lasteraamat” õigustab end. Filmilik raamat, sest järgib nn klassikalist teekonna ja missiooni lugu. Peteri ja tema rebase Paxi lugu. See, kuidas lugu kulgeb võib lugeda raamatust või internetiavaruste sisukokkuvõtetest:). 

Pigem nautisin lugedes seda, kuidas autor paneb lugejat tasapisi mõtlema meie parimatele sõpradele (antud juhul lemmikloomadele); õpetajaks olemisele (Vola, kolmas oluline tegelane); sellele, kuidas lapsed on tihti vanemate elu pärast kammitsas ja jääb tunne, et midagi pole võimalik muuta (Peter näitab vastupidist) ja kõige rohkem läks mulle hinge see, et see peategelasest teismeline tegeles enda iseloomu parandamisega. Mõtlemapanev ja eeskuju tekitav. 

Ja veel. Sain selle raamatuga tünga. Vingerpuss selles, et haarasin Kolga raamatukoguriiulist selle raamatu pealkirja pärast ja ütlesin, et loen selle läbi, sest tean üht vahvat reklaamklippi (vt blogi lingitutvustusi:)) sellest. Raamat läbi, panin selle reklaamklipi käima- need on kaks eri asja, nii et taas raamatukokku…

🌒07.10.2021 Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast”

Raamatu kaanel on ka kirjastuse nimi: Viljasalv. Mu meelest on see tabav kirjastuse nimi ja sobib selle raamatu olemusega. Pervik on tõesti oma mälestusi ja mälestuste mälestusi mõnusa ja lihtsa olemusega kirja pannud. Heldimust tekitavad hetked lapsepõlvest ja tegelikult lapsepõlvest, mis oli poliitiliselt karmil ajal. Õnneks ta ise mainib ka seda, et lapsepõlv jääb ikka helgeks, kui sul armas kodu. Hinge jäi kriipima üks lugu kooliaastast, kus ta sai uue pinginaabri. Pisut kiusamisloo moodi, aga päris lõpuni ei mõistnud seda lugu. 

Natuke ka häiris see, et ajaliselt olid need miniatuurid segamini, kord 1943. aasta, siis jälle 30ndad jne. Ju oli see taotlus, näitamaks, et meie peades liiguvad ka mälestuskillud juhuslikus järjekorras, kaootiliselt. 

Aga. Taas sain minna minevikku, milles on minu isa ja ema üles kasvanud.

🌓02.10.2021 Mart Kivastik “Sure, poisu!” 

Raamat, mis vajab pisut eelteadmisi Eesti ajaloost, täpsemalt esimesest Eesti vabariigi ajast ja selle lõpust ning lisaks on hea, kui tead ka tolleaegsetest kirjanikest . 

Hakkasin seda raamatut lugema tänu raadiosaatele “Loetud ja kirjutatud”, kus Kivastik rääkis selle raamatu saamisloost ja Johannes Vares-Barbarusest. See oli äärmiselt köitev. Kuna teadsin ka väga väge Barbarusest, siis tahtsin seda lugeda. Paraku oli raadiosaade nii infoküllane, et palju kordus, seetõttu võttis pisut lugemise hoogu maha, aga pooleli jätta polnud kordagi mõttes. Aitas, kui kujutlesin Kivastiku seda mulle ette lugemas. See oli päris põnev kombo. Kivastik mängib stiiliga, eks mõnele meeldib see, mõnele mitte, nimelt pole selles raamatus otsekõne eraldust, nii et lugeja peab pisut pingutama, et aru saada, kes mida ütles. Meeldis see, et Kivastik kasutas tänapäevast sõnavara, kuigi tegevus ju ajal, kus nii ei räägitud, näiteks sõna `jokk`. 

Kui muidu jätan mõnikord järelsõnad jm lisa lugemata, siis selle raamatuga tegin puhta töö, Järelsõna väärib ka lugemist. Fotosid oleks võinud isegi rohkem olla. 

Igal juhul muutus minu pilt Eesti riigi ajaloost värvikamaks, täpsemaks. Igal juhul väärib lugemist!

29.09.2021

🌖Urmas Vadi “Elu mõttetusest”

Lühijuttudest koosnev kogumik. Igaüks omaette ja ometi on nad ka seotud. Hea öökapiraamat. Kogu aeg tuleb nutt peale. Hea oli igal õhtul natuke edasi lugeda, see pole raamat, mida peaks neelama ühe õhtuga. Mõnikord kolm lehekülge, mõnikord kümme, nii nagu jaksu. See on looming, mis pole mõeldav teiste inimesteta. Imelik, olen kohtunud samade tüüpidega, kellega Vadi. Kõige naljakamad olid muidugi neist Riin, Kalle ja Mart. Ootasin peatükke neist. Kogu aeg tuleb nutt peale. Mida rohkem ma Vadi raamatuid loen, seda nauditavamaks. Nagu saaks igast loost aru, aga nagu ei saaks ka. Kogu aeg tuleb nutt peale. “Passilauas” ja “Taaskasutus” jpt taolised – nutt ja naer käsikäes. Ma ütlen, et kogu aeg tuleb nutt peale. Lugege ja saate teada.

🌗24.09.2021 Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”

Kuna raamatukogus polnud Hemingway raamatut “Aafrika haljad künkad”, siis võtsin ette raamatu, mida olen ammu tahtnud lugeda, õigemini oleks pidanud lugema. On ju see näiteks 8. kl kirjandusõpikus soovituslik. Nüüd on see loetud. Ühe hingetõmbega. Tekitas vastuolulisi mõtteid. Mu meelest on see raamat pigem täiskasvanutele. Kahtlematult hoiab lugu koos selgitamata mõrvalugu. Peategelase monoloogid aitavad mõista üht autismimaailma. Aga eks me kõigi peas toimu pidevalt monoloogid oma hirmudest, rõõmudest, kahtlustest jms. Mida lehekülg edasi ja mida rohkem kirjaniku poolt pikitud matemaatikat, seda kehvemalt ma end tundsin, see võime on mul täiesti välja arenemata ja nende kohtade juures oleks tahtnud paaniliselt miskit loendada. Aga see autode loendamine, kas tuleb hea või halb päev, on küll mõttekas. Ka mina oman süsteeme, kuidas ennustada oma päeva:)

🌝23.09.2021 Piret Päär “Õnneliku inimese särk”

Mõnus eesti rahvajuttude kogumik. On imetlusväärne, kuidas muinasjutuvestja Piret Päär oskab nii lugusid jutustada kui ka neid jutustades kirja panna. Tavaliselt muutuvad rahvajutud ja muinasjutud kirja pandult natuke tehislikuks, aga selles kogus on nende lugude väärtus just jutustamise voolavuses. Ka fantaasiasoon, kui see sul olemas, hakkab tuksuma. Lood valetamisest või luiskamisest olid muigama panevad. Raamatu nimilugu on küll lõputa, aga see teebki selle väärtuslikuks ja väga filosoofiliseks. Vaata oma riidekapp üle, kas leiad sealt õnnesärgi…

🌓10.09.2021 Urmas Vadi “Hing maanteeserval” 

Raamatu tagakaanel olevad sügavad küsimused on üldistavad ja kokkuvõtvad. Päris huvitav, kui lühijuttude läbivaks tegelaseks on kirjanik. Kes meist ikka teab kirjaniku hingeelu kui mitte kirjanik ise! Natuke kahju hakkas loomingulistest inimestest. Mõnus oli see, et kogu aeg olin segaduses, et kas Vadi kirjutabki endast nii ausalt või on see mäng. Mine võta kinni:) Hää ja sügav lugemine muheda ootamatu huumoriga.

🌔28.08.2021 Lauren St John “Valge kaelkirjak”

Neelasin ja nautisin. Vaatamata sellele, et sihtgrupiks on lapsed ja noored, oli seda ikkagi hea lugeda. Sündmused liikusid pöörase kiirusega, kuid olulisem oli see, et lugu paneb mõtlema paljudele teemadele: üksindus, raskused, loomade kaitse jne

Kõige olulisem mõte raamatust: Kui sa kedagi armastad, lase ta vabaks.