Ja taas uus number – 2025!

Uue aasta lubadused võiks seostada eesti filmiga, mida nägin 1. jaanuaril ETV2 kanalil. Üle pika aja film, mis mind tõeliselt paelus. Ettearvamatu, lausa väga. Ja see on hea filmi, aga ka etenduse, raamatu põhitunnus. Nagu elugi:)

Millise lustiga oli seda filmi tehtud! Millise hooga näitlejad mängisid? Just nii, nagu võiksime ka elada – lusti ja hooga. Lisaks veel kihilisus. See nähtamatu võitlus ümbritsevaga, unistustega ja eelkõige iseendaga. Milline tabav pealkiri! Ja just see nähtamatu võitlus sobib just aasta algusesse, mil inimesed annavad igasugu lubadusi. Lubadustega aga kaasneb võitlus. Nähtamatu, aga ka nähtav.

Praegu näiteks võitlen vasaku käe pöidlaga. Saaks selle liikuma, oleks hästi. Et siis täna pole mitte vasaku jala reede, vaid vasaku käe reede. Kui iga päev saab miskit olulist tehtud, küll see maailm ka paremaks läheb. Nähtamatult…

Maailm ongi ju minu ümber. Kõik, mis kaugemal, on oluline, aga mitte nii hoomatav ja seetõttu tulebki seda sousti, mis meediast tuleb, rahulikult võtta ja ikka ja jälle endale meelde tuletada, et maailm algab sinust ja on sinu ümber. Ise tead, kui suureks selle maailma ajad. Mida suurem, seda suurem võitlus selle paremaks muutmisel. Suur tükk pidi suu lõhki ajama ja seda nüüd küll vaja pole, aitab vasakust käestki.

Nii et uus aasta, uus vana maailm, uus vana nähtamatu võitlus!

Edasi, Kentuki poisid!