Etenduse “Eisenstein” esmamulje. Draamateater, 5. veebruar 2025

Päris puhta lehena ma muidugi teatrisse ei läinud. Kui tänavaküsitluses oleks minult küsitud, kes on Sergei Eisenstein, oleks olnud mu vastus (muidugi tänu vanusele), et 20. sajandi märgiline filmirežissöör, “Soomuslaev Potjomkin” ja Odessa trepid. See viimane on ju kõige tuntum kaader, mida enam-vähem iga filmisõber teab. Aga see oligi kirjutatud mu puhtale lehele.

Ja see puhas leht täitus väga puhta lavastusega (Julia Aug) ning see annab ehk kõige torisemale vaatajalegi usu heasse teatrisse. See on tehtud puhta südame häälega. Imetlusväärne!

Kui südame häält on lavastades kuuldud. Teema asetab ka paika selle sirgjoonelisus: kunst elab türannid üle. Enne etenduse algust lugesin kavalehel olevast intervjuust , et idee on pärit hoopiski Hendrik Toompere JR. Väga äge, et teatrijuht ei mõtle ainult meelelahutusele, vaid ka rahva harimisele ja murettekitavale ajahetkele. Kahtlematult hea lavastuse tarvis on vaja head näidendit. Autor MIhhail Durnenkov teab hea loo nüansse. Poliitiline ning ühiskondlik on põimitud tundelise kiindumisega (Saveli ja Zoja ehk siis Ursel Tilk ja Britta Soll).

Tundelist mängu jagus. Oli tunda näitlejate rõõmu ja kindlust oma rollides. Kui siiamaani on Taavi Teplenkov mulle olnud pigem tavaline näitleja, siis Eisensteini või siis boheemlasliku kunstniku roll oli mänglev, kaasahaarav, empaatiat tekitav. Kahtlematult on antud lavastuse näitlejad kõik nimekad ja olid oma tegelaskujuga ausad, aga Teplenkovi Eisenstein juhtis mängu.

Lemmikstseene oli palju. Äratundmisrõõmu tõi Saksa suursaadiku vastuvõtt: taburettidel reas istudes saab ära mängida kogu vastuvõtu glamuuri. (Äratundmine minu “Saamaria naise” kommisöömissteen.) Professionaalse teatri õnn on tehnika (valgus, heli, video jms), mida saab kasutada. Selle vastuvõtu stseeni tegi võrreldes rahvateatristseeniga muidugi suureks ka video. Kaamera jälgis näitlejaid küljelt suures plaanis. See oli nauditav! Kogu lavastuse videotöö, nii ettevalmistatud filmilõigud kui ka kohapeal tekkivad kaadrid (Epp Kubu, Eret Kuusk ja ka Kristo Viiding) olid toetavad, illustreerivad ning lugu võimendavad. Muidugi on juba paljudel teatrikülastajatel tekkinud küsimus, kas tänapäeva teater enam videota läbi ei saa, see sümbioos on juba nii tavaline, et videota lavastus on juba imelik. Siin aga oli igati kõik õigustatud, sest lugu ju filmirežissöörist. Meeldis väga see mustvalge ja värviline vaheldus ning see polnud juhuslik, seal oli kindel plaan: äsja laval toimuv mustvalge, Eisensteini film värviline ja päris lõpus laval olev Eisenstein värviliselt, jah, see mõjus. Lisaks need kaadrite paljundused, suurendused!

Tegelikult on nüüd Draamateatris kolm lavastust, mis kõnelevad kunstiku elust ja sellest, kuidas poliitiline kord mõjutab neid, paneb nad valikute ette. “Mefisto”, “Totalitaarne romaan” ja “Eisenstein”. Kui peaks mängukavasse ainult ühe alles jätma, siis kahtlematult viimase.

Usk puhtasse südametunnistusse on mul alles.