Üks lugemiselamus, mida mitte ei taha enda teada jätta ja loetud raamatute nimekirja ka ei saa panna, sest lehitsesin ikkagi seda raamatut (vist nii, nagu paljud noored loevad:)).

Leid siis pärit Loksa Jäätmejaama raamaturiiulilt, tookord kahmasin sealt kaasa päris mitu hästi vana LR vihikukest. Ega neid lugema saanud kohe hakata, aeg oli nad pisut haisvaks teinud, eks siis tuulutasin ja lõhnastasin neid ja nüüd on nad lugemisvalmid. Ütle veel, et raamat on su parim kaaslane, kes vajab hoolt ja tähelepanu ja kas seda mitte pole Tuglas mingit moodi öeldnud. Tuglaseni jõuangi.

LR 1969/22 Fr.Tuglas “Kirjandusloolisi pisivesteid” Juba sissejuhatuses mainib ta, et need on nn ülejäägid, et artikli mõõtu ei anna välja, aga pisilugudena sobivad küll. Jah, seal on üsna mitu vestet, mis sugugi ei kõneta ja jäävad lõpuni lugemata, aga oli nii mõnigi, mis andis teadmisi, näiteks see, et Kr. J. Petersoni meile tuntud luulereas on sõna igavik hoopis teise kujuga, kuigi ta tähendab igavikku.

Kas siis selle maa keel / Laolo tules ei voi / Taevani toustes ülles / Iggavust ommale otsida?

Ajatum veste “Koidula Kamerunis” oli meie suhtumisest keelde. Muide, eile oli Vikerraadios suurepärane kordusintervjuu Siiri Sisaskiga, kus ta just sel teemal arutleb (min 22.15-23.18) https://vikerraadio.err.ee/1609110476/kajalood-siiri-sisask-ma-ei-anna-alla

Kuna see veste oli lühike ja kõigil pole LR 1969. a 22. numbrit, siis talletan ta siia.

Koidula Kamerunis

Seda takti- ja stiilitunnet meie ärimeestel!

Üks Eesti aktsiaselts võtab enesele nimeks Muravei ja arvab, et nüüd alles on suurepärase sõnaga kilda sattunud. Teine äri nimetab oma paberosse Onu Kostjaks, ilma et oleks rohkem oidu peas kui labase eeskuju kopeerimiseks. Kolmas paneb šokolaadi nimeks Tobi-lobi ja arvab kedagi ostma meelitada. Neljas aga – ja seekord idamaalane – nimetab oma nahakaupluse Koidulaks, – ning ei leidu meil võimu, kes ta sildiräbala suure luuletaja nime mõnitamise pärast laseks silmapilk maha võtta!

Ei, veel enam, ka publikule on see nähtavasti ükskõik: sööb aga tobi-lobi, suitsetab onu Kostjat ning jalutab Koidula nahas Muravei ärimaja ees rahulikult edasi-tagasi… Tõepoolest, Kameruni publik, valged eksoodid.

Friedebert Tuglas