Õppuritega on justkui vastupidi. Kogu õppeaasta on sajaga või isegi saja kümnega läbitud. 

Kuula nüüd hoolega! Jäta meelde! See on oluline! Kirjuta loetava käekirjaga! Pane tähele! 

Esita homseks! Parem isegi kui tänaseks! Jah, A4le! Hoia äärejoont! 

Mõtle enne, kui ütled! 

Püüa selgemalt rääkida! 

Ei mitte homseks, tänaseks! Jah, täna teeme selle töö! 

Kus sul seda vaja läheb? Mis küsimus! See ongi elu! 

Vastuta oma tegude eest! Vastuta oma sõnade eest! Mis see vastutus on!!! 

Oh, kuidas sa seda pole veel kuulnud? 

Me ju rääkisime sellest eile, 

üleeile, 

eelmisel nädalal, 

eelmisel kuul, 

eelmises klassis, 

1. klassis!

Nii, nüüd tuleks kiirus maha võtta ja mõnuga. 

” Olen sageli mõelnud, mida kirjandus on mulle õpetanud. Üks võimalik vastus seostud afektiivsusele vastupidise seisundiga: järelemõtlemisega. Kui tundepuhang kujutab endast vahetut reaktsiooni ja lähtub vajadusest otsekohe, täie jõuga reageerida, siis järelemõtlemine kutsub vaikselt, aga järjekindlalt vaatama oma reageerimisi üle. Reageerima reageerimisele, aga mitte otsejoones, mitte esimese impulsi ajel, vaid pikema aja vältel. 

Järelemõtlemine tähendab mõtlemise aeglustamist.” 

Jan Kaus

Ideaalne õppuritele, õpetejatele. Kõigile, kes saavad suvepuhkusele.